2 nädalat tagasi...

Blogi oli mõneks ajaks unaruse jäetud. Seda eelkõige paljude aeganõudvate tegevuste tagajärjel, aga nüüd toon sinuni kõik enam vähem kronoloogilises järjestuses ehk siis nii nagu asjad olid.

üleeelmine laupäev läksin pariisi lähistele vilistama. teine kohtunik pärineb minuga samast linnast ja on ca 45ne rongijuht. pariisi lähistele läksime muidugi rongiga ja seda rongijuhi kabiinis. poolteist tundi sain põhjalikku loengut, kuidas rongi juhtida. nüüd kui häda käes on, siis oskan.
tegelikult on see päris huvitav elamus, sest kabiinis olles on selline tunne, et 160ga kihutav rong sõidab kohe kohe rööbastelt maha...mis tunne võib siis kiirrongi kabiinis olla? seda saan teada kahe aasta pärast, kui mu kohtunikust tuttav kiirrongijuhiks saab.
jõudsime pärale ja vilistasin oma esimese teise liiga mängu siin. päris huvitav oli. huvitav oli ka see, et pealtvaatajate keskel, tribüünil, istus meie töö hindaja (aastas juhtub sellist asja 4 korda kokku), kes vahet pidamata kirjutas. peale mängu aga pidas pooletunnise loengu sellest, mis me valesti tegime ja mida tema nägi ja mida meie ei näinud...vaatamata sellele, et alguses ütles, et toob välja nii head kui halvad asjad...headest asjadest jäi mulle meelde see, et minule pandi kohtunikuna hüüdnimi: force tranquille ehk siis rahulik jõud.
no hüva. kuna minek oli meil aja peale, pidime veel pariisi eeslinnast pariisi sõitma, et toursi rongi peale jõuda, siis muidugi jäime õigele rongile hiljaks ja pariisi poole sõites nägime, kuidas toursi rong meist mööda sõitis. aga kohkumist ei olnud. mu sõbral oli plaan. rongijuhtidel on suurtes jaamades neile ettenähtud ööbimistoad. sinna me ka öömajale läksime. ainukese vahega, et välismaalane pidi olema vait ja nii, et mitte kedagi teda ei näeks. suur ja kohmakas nagu ma olen, sain sellega üllatavalt hästi hakkama.
hommikune äratus oli muidugi varajane, kell 7, sest rongijuht pidi tööle minema. mõtlesin, et kuna juba olen pariisis, siis võiks siin pikemalt olla ja kutsusin sooaluste muti ka pariisi.
tema rong jõudis kell 11, seega enne seda oli mul 4 tundi, mis ma veetsin ärkavale pariisile tiiru peale tehes. ja ma pean ausalt ütlema, et see gavroshilik jalutuskäik muusikat taasesitava aparaadi saatel oli väga vapustav...radioheadi karma police´i saatel jumalaema kiriku tagant tõusvat päikest ühelt seine´i jõe sillalt vaadata on üsna omamoodi kogemus.
felõndra kohal, alustasime omakorda kultuuritiiruga. kuna plaan eiffeli torni minna oli juba nädalaid küpsenud, siis alustasime selle suunas minekut. pool tundi järjekorda, et teisele korrusele saada ja siis veel sama palju, et kolmandale saada. aga noh, nüüd on vähemalt käidud. kõrgused mulle meeldivad.
ka suhkruvatti sai söödud ja jumalaema kirikus käidud. kultuuriprogramm oli täitsa arvestatav.
lõpuks oli vaja öömaja ka leida. kuna sõpru pariisis eriti ei ole, siis otsisime vaese mehe hotelli. põhja pool. ühe ka leidsime, kus vannitoa uks kinni ei käinud ja kus resideerus mingite saksa tiinekate reisirühm. kõrval asuval suurel bulvaril, kus asub moulin rouge võib huvi korral leida sadakond baarikest, mis üle ühe kannab nime, mis kas algab või sisaldab sõna sex. aga magatud sai. ja sexodroomis ei käinud.
hommik hakkas aga üsna kultuurselt...väike hommikusöök märtri mäel ja sacre coeur´i kirik, mille tornist avaneb sama ilus vaade kui eiffeli otsast. ainukese vahega, et sellest vaatest saad aru, kuidas üks raudkolakas linnapilti üldse ei sobi.
pääle selle päeva kultuuriprogrammi tuli ette võtta shoppingutuur. pariis ikkagist ju. moe pealinn. lihtsurelikule eestlase tundmatud poed nagu zara ja haajaemm..samas jalanõu otsimine valmistas taaskord pettumuse. pariisi ühekal miljonil inimesel on ka kääbusjalad ja viimane meeskinga paar on 45.
õhtul läksime viimase rongiga tagasi toursi, sest ei tahtnud enam 60 euri hotelli eest maksta. ja väsinud olime ka.
järgmised päevad kuni neljapäeva hommikuni said veedetud kodulinnas mittemidagitehes. kui välja arvata see, et läksin panka vaidlema, sest mu konto oli langenud kaks korda miinuesesse ja oli jõutud 38 eurine trahv selle eest teha. kaks korda. kuna mulle aga kuu aja jooksul ei olnud pank internetikoode saatnud ja automaadist siin oma kontojääki ei näe (osadel pankadel näeb,aga siis on automaadi kohal väga uhke silt, et siit näeb kontojääki), siis leidsin, et õigus on minu poolel ja vaidlesin robualdiga (kliendihaldur) pool tundi. tulemusena vabanesin ühest trahvist.
sellest, mis neljapäeva hommikust edasi sai kirjutan järgmises postis, sest kõht on ilgelt tühi ja tahaks nüüd süüa.

bon appetit!