reede, november 30
laupäev, november 17
silmakirjalikkus ja muud head asjad.
pole taaskord viitsinud tosinajagu päevi oma blogi uuendada. ilmselt võib seda põhjendada erakordsuse puudumisega. ehk heleni jala välja väänamine oleks olnud põhjus kirjutamiseks, kuid njah...
alustuseks (peaaegu esikaanel!) tahaks tervitada Tiiat!Tere Tiia!
tähendab, kuni eilseni kestsid minu nädala pikkused päevad. ehk siis see periood, mille eest oli keegi varem välismaal õppimas käinu hoiatanud. sa oled kogu aeg väsinud ja sind hakkavad kõik asjad närvi ajama.jube kergelt kusjuures. arvestades prantslaste hüperaktiivsust hommikust saati, pole see ka eriline ime.igaljuhul kõik käis jubedalt närvidele, kuni eilseni.siis jõin ennast osvaldaseks (läti osvald) ja kõik oli jälle tore.külastasin kursaõe sünnipäeva kuhu pidin tulema 21ks, aga jõudsin hoopis kaks tundi hiljem läbi rõduakna. nõrganärvilistele: rõdu oli esimesel korrusel tänavaga ühel tasandil. lõin lained oma vapustavalt infantiilsete (jee felena!) kinkidega: laste ehetekomplekt, mosaiik ja annekese shokolaad, mis olid pakitud mitme ajalehe sisse...
Eelnev sai kirjutatud mõni aeg tagasi, siis kui tõesti oli tosinajagu päevi möödas viimasest sissekandest.Nüüd jätkan.
Ei teagi kohe, milles alustada. No alustame sakslastest. Nagu usin lugeja teab, on mul sõbraks üks nohiklik sakslane, kes on hästi treenitud ja talub natsinalju. gaasikambrid ja asjad. Lõpuks, peale kolme kuud ootamist õnnestus mul kohata noor saksa noormees, kes ei talu. võttis väga hinge ja oli peaaegu nutmas. (kui keegi peaks nüüd asuma teda kommentaaride rubriigis kaitsma, siis ilmselt on see keegi temast sisse võetud)...kuna mul kaine peagagi on raskusi oma veendumustest loobumisega, olgu nii totrad nagu nad on, siis purjus peaga on see veel raskem. tülli päris ei läinud. kolmandat maailmasõda ei algatanud, aga ülejäänud osa õhtust ei rääkinud sõnagi.
tol õhtul viisin kokku ka kaks seni teineteisest eraldi tegutsenud joomisrühmitust: minu kursuse ja välistudengid (niipalju kui neid oli). Peab au andma, minu kursusel on hea pidamisega prantslasi.
Mis kooli puutub, siis seal hakkab alguse lebotunne kaduma. iga päevaga tulevad lähemale tähtajad ja kontrolltööd. kõige rohkem naudin seda, kui tuled hommikul unise peaga kooli, sest ärkasid 15 min enne bussi väljumist, millega kooli jõuaks ja kohale jõudes avastad, et said eelmine kord jälle midagi valesti aru ja seisad silmitsi kontrolltööga.veel parem on kui tegemist on eksamiga.
Ühe eksami sooritasin niimoodi, et läksin ainult eksamiks kohale. aine oli kogu aeg reede hommikul ja noh...reede hommik on siin sama, mis neljapäeva hommik tartus...aine oli phoning...ehk siis pidin kaamera ees õppejõuga telefoni teel vestlust pidama ja talle kui hypermarketi veiniosakonna juhile mingi asja maha parseldama. ma parseldasin eesti viinamarjadest valmistatud veini, sest meie riigis on seda ometigi ju palju...
täna näiteks tegin õiguse kontrolltööd..selle tulekust teadsin. aga õppida prantsuse õigust prantsuse keeles on samahea kui juua rummkoolat ilma rummita...jood jood, aga pähe ei hakka.
nii ma siis tuletasin meelde, kuidas oli võita kunagi keno lotoga 100 krooni ja jäin lootma õnne peale, sest tegemist oli õige/vale küsimustega.
ka inglise keel, kus peaksin ennast kõige tugevamana tundma ei ole enam sama, mis alguses. kontrolltöö, kus pidin prantsusekeelseid sõnu, mida ma eesti keeles ei teagi, inglise keelde tõlkima, lõi egopunkte natuke alla. endiselt on inglise keel prantsuse keeles mu üks lemmikaineid, sest seal saab kuulata ze inglishit ja näha meie veidi üleannetut inglise keele meesõpetajat, kelle kehakeel on endiselt väga meelas ja kelle ampluaasse kuuluvad väljendid: it´z zooou frenchy ja sheim onn miiiii(mida saadab üldjuhul selline lõtv randmeliigutus...)..
peab vist ilmselt mainima ka seda, et sooaluste mutil (jah, kaja, sooaluste mutil!) käisid vanemad külas. mitu korda küsisid eestis olles, et lapsed lapsed, mis teile tuua...lapsed, tagasihoidlikud nagu nad on, soovisid musta leiba ja seljankat. aga õnn polnud seekord nende poolel. vanemad tulid, aga ilma kohvrita. pealegi kui prantsusmaalt eestisse helistad ja ütled sõna SELJANKA, siis teiselpool toru otsas kostub BORS..
tore, et käisite ja loodan, et jõudsite ilusasti tagasi ka!
väike kommunistlik kõrvalpõige...saksa pisarate järgsel pohmelliõhtul tuli idee saata eelneval õhtul solvatud sakslasele üleni punane sirbi ja vasaraga postkaart, tekstiga: I´m sorry... signed Breznev või i´m sorry signed Leonid või i´m sorry signed Ljonja...
kahjuks ei leidnud sobivat postkaarti.
muuseas...too õhtu, millest posti alguses juttu on, jätkus minu jaoks peale kursaõe pidu erasmuslaste olemisega ühes pubis. õhtu tagajärg oli nagu nädal aega hiljem kuulsin see, et tsehh, kes juhtumisi on solvatud sakslase sõber, arvas, et oli kuulnud kuidas ütlesin tema kohta czech rubbish...vähemalt nii oli ta felenale kurtnud. järgmine kord teda nähes vabandasin ja kinnitasin, et ei öelnud mitte mingil juhul midagi seesugust, et ilmselt ajas ta sassi eesti sõna "tsekk" ja "czech"..ilmselt nii ta oligi, sest kui ma temaga peaaegu sõnakestki pole vahetanud, siis on mul raske tema kohta midagi seesugust öelda. aga jah, need kaks minust igaljuhul hästi ei arva.
mul on vapustavad viisid sõprade leidmiseks.
samas on mulle ustav sakslane ikka minu poolel..ilmselt on temas väike kadeduseuss solvatud sakslase suhtes, kes on touris üks populaarsemaid saksa noormehi..
minu sakslasel olid 4 päeva sõbrad külas: claudius ja raphael. mõlemad koljati mõõtu noormehed, kes oma joomisharjumustelt sarnanevad rohkem ida-eurooplastele. pokkeris on nad ka tugevad. aset leidnud eesti-saksa pokkeri maavõistlusest tulid 3-0 võiduga välja sakslased. eestlased mängisid oma raha maha. suur aitäh võib siinkohal muidugi helenile öelda, kes jõi ennast vapralt 2,5 st veiniklaasist purju ja oli nagu helen ikka purjuspäi siin on - väga lõbus.
jäänud üksinda kolme sakslase vastu mängima oli mul käes mast...ilmselgelt pidi selle käega võitma. aga ühel koljatitest oli kõvem mast ja nii oligi üks laua pool chipidest tühi ja teine ülekuhjatud.
Tänaseks lõpetan. Homme on mul viimane koolipäev, seegi poolik..Järgmisest esmaspäevast peaksin alustama praktikaga. Praktikat teen ma aga eestis kuhu jõuan ei rohkem ega vähem kui 12 päeva pärast. pitsid valmis panna ja herne tänava saun sooja!
Ljonja.
alustuseks (peaaegu esikaanel!) tahaks tervitada Tiiat!Tere Tiia!
tähendab, kuni eilseni kestsid minu nädala pikkused päevad. ehk siis see periood, mille eest oli keegi varem välismaal õppimas käinu hoiatanud. sa oled kogu aeg väsinud ja sind hakkavad kõik asjad närvi ajama.jube kergelt kusjuures. arvestades prantslaste hüperaktiivsust hommikust saati, pole see ka eriline ime.igaljuhul kõik käis jubedalt närvidele, kuni eilseni.siis jõin ennast osvaldaseks (läti osvald) ja kõik oli jälle tore.külastasin kursaõe sünnipäeva kuhu pidin tulema 21ks, aga jõudsin hoopis kaks tundi hiljem läbi rõduakna. nõrganärvilistele: rõdu oli esimesel korrusel tänavaga ühel tasandil. lõin lained oma vapustavalt infantiilsete (jee felena!) kinkidega: laste ehetekomplekt, mosaiik ja annekese shokolaad, mis olid pakitud mitme ajalehe sisse...
Eelnev sai kirjutatud mõni aeg tagasi, siis kui tõesti oli tosinajagu päevi möödas viimasest sissekandest.Nüüd jätkan.
Ei teagi kohe, milles alustada. No alustame sakslastest. Nagu usin lugeja teab, on mul sõbraks üks nohiklik sakslane, kes on hästi treenitud ja talub natsinalju. gaasikambrid ja asjad. Lõpuks, peale kolme kuud ootamist õnnestus mul kohata noor saksa noormees, kes ei talu. võttis väga hinge ja oli peaaegu nutmas. (kui keegi peaks nüüd asuma teda kommentaaride rubriigis kaitsma, siis ilmselt on see keegi temast sisse võetud)...kuna mul kaine peagagi on raskusi oma veendumustest loobumisega, olgu nii totrad nagu nad on, siis purjus peaga on see veel raskem. tülli päris ei läinud. kolmandat maailmasõda ei algatanud, aga ülejäänud osa õhtust ei rääkinud sõnagi.
tol õhtul viisin kokku ka kaks seni teineteisest eraldi tegutsenud joomisrühmitust: minu kursuse ja välistudengid (niipalju kui neid oli). Peab au andma, minu kursusel on hea pidamisega prantslasi.
Mis kooli puutub, siis seal hakkab alguse lebotunne kaduma. iga päevaga tulevad lähemale tähtajad ja kontrolltööd. kõige rohkem naudin seda, kui tuled hommikul unise peaga kooli, sest ärkasid 15 min enne bussi väljumist, millega kooli jõuaks ja kohale jõudes avastad, et said eelmine kord jälle midagi valesti aru ja seisad silmitsi kontrolltööga.veel parem on kui tegemist on eksamiga.
Ühe eksami sooritasin niimoodi, et läksin ainult eksamiks kohale. aine oli kogu aeg reede hommikul ja noh...reede hommik on siin sama, mis neljapäeva hommik tartus...aine oli phoning...ehk siis pidin kaamera ees õppejõuga telefoni teel vestlust pidama ja talle kui hypermarketi veiniosakonna juhile mingi asja maha parseldama. ma parseldasin eesti viinamarjadest valmistatud veini, sest meie riigis on seda ometigi ju palju...
täna näiteks tegin õiguse kontrolltööd..selle tulekust teadsin. aga õppida prantsuse õigust prantsuse keeles on samahea kui juua rummkoolat ilma rummita...jood jood, aga pähe ei hakka.
nii ma siis tuletasin meelde, kuidas oli võita kunagi keno lotoga 100 krooni ja jäin lootma õnne peale, sest tegemist oli õige/vale küsimustega.
ka inglise keel, kus peaksin ennast kõige tugevamana tundma ei ole enam sama, mis alguses. kontrolltöö, kus pidin prantsusekeelseid sõnu, mida ma eesti keeles ei teagi, inglise keelde tõlkima, lõi egopunkte natuke alla. endiselt on inglise keel prantsuse keeles mu üks lemmikaineid, sest seal saab kuulata ze inglishit ja näha meie veidi üleannetut inglise keele meesõpetajat, kelle kehakeel on endiselt väga meelas ja kelle ampluaasse kuuluvad väljendid: it´z zooou frenchy ja sheim onn miiiii(mida saadab üldjuhul selline lõtv randmeliigutus...)..
peab vist ilmselt mainima ka seda, et sooaluste mutil (jah, kaja, sooaluste mutil!) käisid vanemad külas. mitu korda küsisid eestis olles, et lapsed lapsed, mis teile tuua...lapsed, tagasihoidlikud nagu nad on, soovisid musta leiba ja seljankat. aga õnn polnud seekord nende poolel. vanemad tulid, aga ilma kohvrita. pealegi kui prantsusmaalt eestisse helistad ja ütled sõna SELJANKA, siis teiselpool toru otsas kostub BORS..
tore, et käisite ja loodan, et jõudsite ilusasti tagasi ka!
väike kommunistlik kõrvalpõige...saksa pisarate järgsel pohmelliõhtul tuli idee saata eelneval õhtul solvatud sakslasele üleni punane sirbi ja vasaraga postkaart, tekstiga: I´m sorry... signed Breznev või i´m sorry signed Leonid või i´m sorry signed Ljonja...
kahjuks ei leidnud sobivat postkaarti.
muuseas...too õhtu, millest posti alguses juttu on, jätkus minu jaoks peale kursaõe pidu erasmuslaste olemisega ühes pubis. õhtu tagajärg oli nagu nädal aega hiljem kuulsin see, et tsehh, kes juhtumisi on solvatud sakslase sõber, arvas, et oli kuulnud kuidas ütlesin tema kohta czech rubbish...vähemalt nii oli ta felenale kurtnud. järgmine kord teda nähes vabandasin ja kinnitasin, et ei öelnud mitte mingil juhul midagi seesugust, et ilmselt ajas ta sassi eesti sõna "tsekk" ja "czech"..ilmselt nii ta oligi, sest kui ma temaga peaaegu sõnakestki pole vahetanud, siis on mul raske tema kohta midagi seesugust öelda. aga jah, need kaks minust igaljuhul hästi ei arva.
mul on vapustavad viisid sõprade leidmiseks.
samas on mulle ustav sakslane ikka minu poolel..ilmselt on temas väike kadeduseuss solvatud sakslase suhtes, kes on touris üks populaarsemaid saksa noormehi..
minu sakslasel olid 4 päeva sõbrad külas: claudius ja raphael. mõlemad koljati mõõtu noormehed, kes oma joomisharjumustelt sarnanevad rohkem ida-eurooplastele. pokkeris on nad ka tugevad. aset leidnud eesti-saksa pokkeri maavõistlusest tulid 3-0 võiduga välja sakslased. eestlased mängisid oma raha maha. suur aitäh võib siinkohal muidugi helenile öelda, kes jõi ennast vapralt 2,5 st veiniklaasist purju ja oli nagu helen ikka purjuspäi siin on - väga lõbus.
jäänud üksinda kolme sakslase vastu mängima oli mul käes mast...ilmselgelt pidi selle käega võitma. aga ühel koljatitest oli kõvem mast ja nii oligi üks laua pool chipidest tühi ja teine ülekuhjatud.
Tänaseks lõpetan. Homme on mul viimane koolipäev, seegi poolik..Järgmisest esmaspäevast peaksin alustama praktikaga. Praktikat teen ma aga eestis kuhu jõuan ei rohkem ega vähem kui 12 päeva pärast. pitsid valmis panna ja herne tänava saun sooja!
Ljonja.
pühapäev, november 4
abspojpojküpjüksidfkdshpsjõph
kurat.see blogi on nagu üks pind perses. eriti siis kui tead, et kirjutad mingi pikema posti. nagu kodutöö, mida ei viitsi üldse tegema hakata. aga olgu, vähem vatramist, rohkem tegusid. mitte nagu prantslased, kes räägivad pikalt pikalt ja lõpuks ütlevad desole ja et nad ei saa sind aidata.
neljapäeva hommik siis eelmisel nädalal lahkus pool minu kursusest (need, kes mingi veiniettevõttega seotud ei ole ja kes aktiivselt tööl ei käi) reisile lõuna-prantsusmaale.õigemini edela-prmaale.bussisõit oli päris pikk. ja veidi kohmetu, sest ei olnud veel nii sina peal kõigiga nagu reisi lõpus. vein (loe: alkohol) lähendab inimesi. pika teekonna ainsaks vaatamisväärsuseks võib pidada Millau Viadukti, mis on euroopa suurim. sellest ka üks pilt hiljem, kui mu it-oskused on piisavalt pädevad.
kaks esimest päeva veetsime me ühes väikeses külas nimega Minerve, kohaliku veinitootja hoole all. elasime mingites linnakülaliste tubades. päevad veetsime veinikonverentsil "veini ülikool" osaledes. sõna osalema võib muidugi seada kahtluse alla, kuna enamus meist valis endale koha kuskil saali tagapool, teineteise külje all, et oleks võimalikult mõnusam oma pea toetada ja uinuda, eesmärgiga leevendada eelmise õhtu tagajärgi. ja oioioi. veinitootja käe all meil ükski õhtu veinist puudust ei tulnud.meid oli 18...14 olid õhtul aktiivsed ja umbes 8 jõid võidu. seega kogused väiksed ei olnud. Teinegi konverentsi päev möödus unes. õhtul aga taaskordne degustatsioon, kus seekord sai proovida ka vana maajapäikeseviljade andi. proovisin 82,83,84 90ndate veine. kõige vanemad olid enamasti nii lõhna kui ka maitse poolest üsna omapärased.vastikud.
mainimata ei saa jätta ka ühte seika sellest päevast, kui üks veidi suurema kehaehitusega kursaõde (neid on meil kaks ja nad on väga naljakad), üritas kinosaalist, kus vaatasime veinifilmi lahkuda ja olles trüginud läbi terve rea, unustas arvestada sellega, et istmed astusid üks aste kõrgemal kui vahekäik ja tegi ühe korraliku back flipi enne kui maandus järgmiste isteme ette. mul oli väike deja vu, sest me keegi ei teadnud, mida nüüd teha, kas hakata naerma või tormata appi. aga kuna ta hakkas ise ka naerma, siis oli asi selge.hahaha.
samal päeval läks meil ka buss katki. nagu hiljem välja tuli parandati rike 15minutiga, sel päeval kohale tulnud mehaanik ajas lihtsalt pada ja nii olimegi esmaspäevani bussitud. mind see väga ei häirinud, sest laupäeva õhtul jätkasin reisimist. viidi mind rongijaama kust sõitsin rongiga järgmisesse jaama ja sealt edasi istusin rongile suunaga orleans ehk siis kaardi peal tagasi sinna suunda, kust tulin. vast peaks ära mainima ka selle, et oleksin peaaegu enne rongile minekut pileti ära kaotanud. oli kukkunud kohvikus diivani vahele.
rongis oli ebamugav. prantslased hoiavad kokku ja panevad ühte kupeesse 6 voodit, et sul kui pikal ja suurel inimesel võimalikult ebamugav oleks. jagasin ööd mingi norskava vanamehega. hommikul orleansi jõudes oli mul mänguni (mille pärast ma orleansi sõitsin) veel oma head 7 tundi aega. seal resideeruva mirdi juurde ei saanud ka veel minna, sest trammid ei käinud. kuna oli külm, siis mõtlesin, et võtaks takso, taksot otsisin umbes pool tundi ja kuna läikiv mersudziip ütles mulle liiga suure numbri, siis otsustasin külmetada ja sõitsin mirdi poole trammiga. mirti peaks tänama kohvi ja tuunikala salati eest!
vilistasin proffilootuste mängu ära ja jäin veel proffide mängu vaatama. pärast seiklesime veel mirdiga mõned tunnid linna peal enne kui oli aeg käes rongile minna. taaskord üks hea unega öö loksuvas rongis ja limiteeritud ruumiga minu pea jaoks. tegelikult peab ütlema lüürilise kõrvalpõikena, et mulle meeldib ühistranspordis magada. eriti kaugliini bussides ja rongides. see kõigutab nii mõnusalt nagu oleks hällis. natuke gei, aga mõnus.
igaljuhul läbisin veelkord 700km. kohale jõudes nägin veel paari poolpurjus ja pohmellis nägu. said ju nad nüüd minule kuulunud veinikoguse ise ära juua.
et oli esmaspäev, siis jäi meil veel veeta 2 ööd lõunas. veetsime need kuskil mägedes asuvas külakeses külalistetubades. pidu ja nalja kui palju.veini samuti. mängisime joomiskaardimänge. need, kes veel ei tea, siis proovige. purjus päi panin reeglid ka kirja. loodetavasti saate aru, kui ei , siis oodake kuni ma tagasi tulen:
kaks viimast päeva veetsime veinitootjaid ja veinitootjate koperatiive külastades. esimesed on väga sümpaatsed ettevõtmised. enamalt jaolt huvitab omanikku, kes teeb kaasa kõik protsessid veinipuu istutamisest veinipudeli mahamüümiseni, see mida sa jood ja kui hea see on. koperatiivi eesmärk on müüa palju ja suurtes kogustes. ja neil on enamasti ükskõik, mis selles 2eurises pudelis on.
kolmapäeva hommikul, enne kui teised ärkasid või noh...õigemini peale oma toakaaslaste ärkamist, sest mina olen teatavasti sügava unega...ja tihtipeale mu vägev linnusirtsuäratushelin, mis järjest valjeneb, mind kohe ei ärata...sõitsin taksoga rongijaama. mis maksis mulle umbes 50 euri...aga kuna mu telefoni kell oli öö jooksul lolliks läinud ja pool tundi taha jäänud, siis pidin sõitma just sinna jaama, mitte eelmisesse. taksojuht oli rahul.
miks ma üldse sinna läksin ja mitte teistega tagasi toursi? sest eesti maasikaoligarhid leidsid prantsusmaal ühe ettevõtte, kellega on neil võibolla soov äri teha. igaks juhuks ei maini, mis äri, sest mine sa tea, mis inimesi mu blogi loeb ja mitu neist võivad nende konkurendid olla.igaljuhul oli mul vaja kella 14ks nice´i lähedale ühte linna jõuda.ehk siis 400km hiina poole. rentisin auto, mille eest ma loodan, et mulle veel raha tagasi makstakse..ja põrutasin mööda kena sügisest lõuna-prantsusmaad oma suunas. sel päeval sai külastatud ka grasse ja cannes (võhikule: cannes´i filmifestival) ja õhtupoolikul ka monaco. õhtune moncao on vägev. ja jahid, mis linna keskel sadamas seisavad on võimsad. muidugi rikub pildi natukene see, kui näed suurelt jahilt välja jooksmas kostüümides halloweeni tähistavaid briti tiinekaid, siis tekib väike kadeduseuss küll..
ööbisime nice´is. hotelli otsisime ka omajagu, sest enamus hotelle ei oma 4-kohalisi tube ja lisaks sellele on nad nice´is väga kallid. väikene potikaturniir otsustas järgmise päeva autojuhiks hr.S´i.
järgmine päev, mis oli prantsusmaal riigipüha, tiirutasime üsna tulutult 100km kaugusel asuva Avignoni linna lähistel. põgusalt sai nähtud ka Avignoni kuulsat poolikut silda (ajalugu õpi!) ja linnamüüri, mis tallinna omale teel silmad ette ja taha ning alla ja üles. kuna hr. S oli üsna väsinud näoga, siis otsustasin teda aidata ja sõitsin Marseille´sse ise. seal otsustasime ööbida. Marseille on vähemalt öösel nõme linn. vähe sellest, et kesklinna jõudmiseks läbid suured agulid, siis pole ka kesklinn midagi erilist. nii kui mõnelt põhitänavalt ära keerad, on kohe maa sitta täis ja nurga peal hoorad, kellest paar meetrit eemal tõenäoliselt 5-liikmeline ählemsählemite kamp.lõpuks leidsime kuskil enam-vähem kohas normaalse hinnaga hotelli ja trall võis alata. härrased S ja M olid juba autos veiniga alustanud. hr. A luges. hakkasime pikema jututa hotellis potikaturniiriga pihta. iga mängu kaotaja pidi sööma viilu väga väga halva maitsega juustu, mis ennem ostetud sai ja vahepeal soojeneda jõudis. üldvõit käis esialgu autojuhi selgitamiseks. siis aga sai juust otsa ja veini oli ka korralikult kulunud.alles oli kaks kitsejuustupalli (60g). üks poolik teine puutumata. ja vorstid. sai siis nende peale mängitud ja kaotajad said neidki maitsta. õnneks ei pidanud jegor midagi sööma. selleks ajaks oli alkoholitase jõudnud juba üsna kõrgele ja oli aeg teha turniir selle peale, kes läheb alukate väel fuajeest vett ostma. seda sellepärast, et hr A´le ennem ei müüdud. õnnelik härra S, kes oli niigi ennem mitu vorsti ja juustu järanud, kaotas ka selle lahingu. ja üllataval kombel sai vee kätte. aga turniir jätkus ja härra S´ile naeratas taaskord õnn külasatada fuajeed aluspükstes. seekord tuli tal siis diivanil väike veinipudel ära juua. saanud sellega hakkama, ei kiirustanud ta magama, vaid tahtis edasi mängida. panuseks seekord üks vein all alukates ära juua ja küsida retseptsioonist kas naisi saab? ja kui vastus on ei, siis kas sinuga saab...(retseptsioonis töötas mees). härra S ei vääratanud ka seekord ja kaotas. kuid sisimas ta teab, et peab edasi mängima ja duubeldas, kaotuse puhul joob kaks veini, vähemalt eelviimase koha puhul tuleb kaotaja taga kaasa jooma. härra M oli juba kenasti vintis ja kaotas. läksid kaksi alla ja istusid diivanile. härra S alustas, kuid kus veini juba palju, seal rohkemale ruumi pole ja niimoodi tormaski käsi suu ees ukse poole, mis oli lukus, keeras ümber ja jooksis lifti poole ning meeter enne lefti alustas fiestaga.nalja kui palju.
nagu hommikul selgus, siis läks ta seda veel pärast koristama ja oksendas veel korralikult. hommikul oli igaljuhul vaip puhas. ja teekond ühe tähtsa töötajaga ühes teatud firmas võis alata. härra S muidugi magas autos ja nägu välja ei näidanud ja talus üsna vapralt meie poolt tulnud veininalju.kohtumised ja asjad läbi võtsime suuna lyoni poole, et seal öö veeta. järgmine hommik läksid S, M ja A eestisse tagasi ja mina toursi poole. läbi pariisi. jõudsin kell 10.10 pariisi ja leidsin, et teisest jaamast läheb 40 min pärast rong toursi. tegin kõik, et jõuda rongile ja hetkel kui jõudsin perroonile hakkas rong just liikuma. olin veidi mures, kuna oli laupäev ja õhtul vile ees ja mu laupäevast higine vilekostüüm oli endiselt pesemata ja haises väga võimsalt. õnneks on mul siin tuttavaid küll, kes jaama vastu tulevad ja koju viivad kui vaja. seega jõudsin kõik asjad pestud ja õhtul taaskord vilistama. teise liiga mängu. kohtumine oli võrdlemisi põnev ja lõppes 3-punktise vahega. publikust aru ei saanud. nad oli mõlema võistkonna poolt, aga kohtunike vastu. igaljuhul nautisin seda suurima heameelega, kui vilistasin ja publik ootas mu otsust ning ma näitasin, et läheb nii ja sellele järgnes suur kisa ja buuuuutamine. samas möödus kohtumine üsna hästi ja suurimate eksimusteta.
õhtul läbi orleansi tagasi ja lõpuks kodus. tänase päeva veetsin oma sitases, koristamata toas, mida ei viitsinud tänagi koristada. nii hea on olla kodus. veel parem oleks olla päris kodus.
igatsen oma sõpru! välja arvatud andrest, sest ta on ilge türapedevärdjasahv ja igatsen teda veel rohkem seepärast.
salut!
neljapäeva hommik siis eelmisel nädalal lahkus pool minu kursusest (need, kes mingi veiniettevõttega seotud ei ole ja kes aktiivselt tööl ei käi) reisile lõuna-prantsusmaale.õigemini edela-prmaale.bussisõit oli päris pikk. ja veidi kohmetu, sest ei olnud veel nii sina peal kõigiga nagu reisi lõpus. vein (loe: alkohol) lähendab inimesi. pika teekonna ainsaks vaatamisväärsuseks võib pidada Millau Viadukti, mis on euroopa suurim. sellest ka üks pilt hiljem, kui mu it-oskused on piisavalt pädevad.
kaks esimest päeva veetsime me ühes väikeses külas nimega Minerve, kohaliku veinitootja hoole all. elasime mingites linnakülaliste tubades. päevad veetsime veinikonverentsil "veini ülikool" osaledes. sõna osalema võib muidugi seada kahtluse alla, kuna enamus meist valis endale koha kuskil saali tagapool, teineteise külje all, et oleks võimalikult mõnusam oma pea toetada ja uinuda, eesmärgiga leevendada eelmise õhtu tagajärgi. ja oioioi. veinitootja käe all meil ükski õhtu veinist puudust ei tulnud.meid oli 18...14 olid õhtul aktiivsed ja umbes 8 jõid võidu. seega kogused väiksed ei olnud. Teinegi konverentsi päev möödus unes. õhtul aga taaskordne degustatsioon, kus seekord sai proovida ka vana maajapäikeseviljade andi. proovisin 82,83,84 90ndate veine. kõige vanemad olid enamasti nii lõhna kui ka maitse poolest üsna omapärased.vastikud.
mainimata ei saa jätta ka ühte seika sellest päevast, kui üks veidi suurema kehaehitusega kursaõde (neid on meil kaks ja nad on väga naljakad), üritas kinosaalist, kus vaatasime veinifilmi lahkuda ja olles trüginud läbi terve rea, unustas arvestada sellega, et istmed astusid üks aste kõrgemal kui vahekäik ja tegi ühe korraliku back flipi enne kui maandus järgmiste isteme ette. mul oli väike deja vu, sest me keegi ei teadnud, mida nüüd teha, kas hakata naerma või tormata appi. aga kuna ta hakkas ise ka naerma, siis oli asi selge.hahaha.
samal päeval läks meil ka buss katki. nagu hiljem välja tuli parandati rike 15minutiga, sel päeval kohale tulnud mehaanik ajas lihtsalt pada ja nii olimegi esmaspäevani bussitud. mind see väga ei häirinud, sest laupäeva õhtul jätkasin reisimist. viidi mind rongijaama kust sõitsin rongiga järgmisesse jaama ja sealt edasi istusin rongile suunaga orleans ehk siis kaardi peal tagasi sinna suunda, kust tulin. vast peaks ära mainima ka selle, et oleksin peaaegu enne rongile minekut pileti ära kaotanud. oli kukkunud kohvikus diivani vahele.
rongis oli ebamugav. prantslased hoiavad kokku ja panevad ühte kupeesse 6 voodit, et sul kui pikal ja suurel inimesel võimalikult ebamugav oleks. jagasin ööd mingi norskava vanamehega. hommikul orleansi jõudes oli mul mänguni (mille pärast ma orleansi sõitsin) veel oma head 7 tundi aega. seal resideeruva mirdi juurde ei saanud ka veel minna, sest trammid ei käinud. kuna oli külm, siis mõtlesin, et võtaks takso, taksot otsisin umbes pool tundi ja kuna läikiv mersudziip ütles mulle liiga suure numbri, siis otsustasin külmetada ja sõitsin mirdi poole trammiga. mirti peaks tänama kohvi ja tuunikala salati eest!
vilistasin proffilootuste mängu ära ja jäin veel proffide mängu vaatama. pärast seiklesime veel mirdiga mõned tunnid linna peal enne kui oli aeg käes rongile minna. taaskord üks hea unega öö loksuvas rongis ja limiteeritud ruumiga minu pea jaoks. tegelikult peab ütlema lüürilise kõrvalpõikena, et mulle meeldib ühistranspordis magada. eriti kaugliini bussides ja rongides. see kõigutab nii mõnusalt nagu oleks hällis. natuke gei, aga mõnus.
igaljuhul läbisin veelkord 700km. kohale jõudes nägin veel paari poolpurjus ja pohmellis nägu. said ju nad nüüd minule kuulunud veinikoguse ise ära juua.
et oli esmaspäev, siis jäi meil veel veeta 2 ööd lõunas. veetsime need kuskil mägedes asuvas külakeses külalistetubades. pidu ja nalja kui palju.veini samuti. mängisime joomiskaardimänge. need, kes veel ei tea, siis proovige. purjus päi panin reeglid ka kirja. loodetavasti saate aru, kui ei , siis oodake kuni ma tagasi tulen:
Esimene
Jagatakse 4. vooru. Esimeses arvad, kas punane või must kaart, teises, kas suurem võik väiksem eelmisest, kolmandas kas eelmise kahe kaardi vahel või väljaspool. neljandas arvad masti. Iga valeti arvamise eest võtad kõritäie.
Viimane voor: jagatakse tagurpidi 8 kaarti (kahes neljakaardi reas). Üks rida on joomisrida, teine jagamisrida. diiler keerab kaardid ja kui see kaart, mis nähtavale tuleb on sinu esimese nelja kaardi seas, siis pead jooma või jagama.
Teine
Kuni 7ni vastavalt nii mitu kõritäit pead jooma. 8ga alustad ühe tähega sõna või marginimetust. 9ga ütled asja, mida pole kunagi teinud. 10ga ütled asja, mida oled juba teinud ja vastavalt jood kõritäie kui oled või pole seda teinud. Poisi saanud kontrollib kuni järgmise poisi tulekuni lõuapöidla asja. Emandaga joob sinust vasakut kätt olev 1-2 kõritäit. Kuningaga saad kehtestada joomisreegli. näiteks ei kasuta sõna jooma või pead eriliseslt jooma.ässaga jood ise kaks. Mäng kestab senikaua kuni laual tagurpidi olevad kaardid, mida ühe kaupa üles võetakse, otsa saavad.
kaks viimast päeva veetsime veinitootjaid ja veinitootjate koperatiive külastades. esimesed on väga sümpaatsed ettevõtmised. enamalt jaolt huvitab omanikku, kes teeb kaasa kõik protsessid veinipuu istutamisest veinipudeli mahamüümiseni, see mida sa jood ja kui hea see on. koperatiivi eesmärk on müüa palju ja suurtes kogustes. ja neil on enamasti ükskõik, mis selles 2eurises pudelis on.
kolmapäeva hommikul, enne kui teised ärkasid või noh...õigemini peale oma toakaaslaste ärkamist, sest mina olen teatavasti sügava unega...ja tihtipeale mu vägev linnusirtsuäratushelin, mis järjest valjeneb, mind kohe ei ärata...sõitsin taksoga rongijaama. mis maksis mulle umbes 50 euri...aga kuna mu telefoni kell oli öö jooksul lolliks läinud ja pool tundi taha jäänud, siis pidin sõitma just sinna jaama, mitte eelmisesse. taksojuht oli rahul.
miks ma üldse sinna läksin ja mitte teistega tagasi toursi? sest eesti maasikaoligarhid leidsid prantsusmaal ühe ettevõtte, kellega on neil võibolla soov äri teha. igaks juhuks ei maini, mis äri, sest mine sa tea, mis inimesi mu blogi loeb ja mitu neist võivad nende konkurendid olla.igaljuhul oli mul vaja kella 14ks nice´i lähedale ühte linna jõuda.ehk siis 400km hiina poole. rentisin auto, mille eest ma loodan, et mulle veel raha tagasi makstakse..ja põrutasin mööda kena sügisest lõuna-prantsusmaad oma suunas. sel päeval sai külastatud ka grasse ja cannes (võhikule: cannes´i filmifestival) ja õhtupoolikul ka monaco. õhtune moncao on vägev. ja jahid, mis linna keskel sadamas seisavad on võimsad. muidugi rikub pildi natukene see, kui näed suurelt jahilt välja jooksmas kostüümides halloweeni tähistavaid briti tiinekaid, siis tekib väike kadeduseuss küll..
ööbisime nice´is. hotelli otsisime ka omajagu, sest enamus hotelle ei oma 4-kohalisi tube ja lisaks sellele on nad nice´is väga kallid. väikene potikaturniir otsustas järgmise päeva autojuhiks hr.S´i.
järgmine päev, mis oli prantsusmaal riigipüha, tiirutasime üsna tulutult 100km kaugusel asuva Avignoni linna lähistel. põgusalt sai nähtud ka Avignoni kuulsat poolikut silda (ajalugu õpi!) ja linnamüüri, mis tallinna omale teel silmad ette ja taha ning alla ja üles. kuna hr. S oli üsna väsinud näoga, siis otsustasin teda aidata ja sõitsin Marseille´sse ise. seal otsustasime ööbida. Marseille on vähemalt öösel nõme linn. vähe sellest, et kesklinna jõudmiseks läbid suured agulid, siis pole ka kesklinn midagi erilist. nii kui mõnelt põhitänavalt ära keerad, on kohe maa sitta täis ja nurga peal hoorad, kellest paar meetrit eemal tõenäoliselt 5-liikmeline ählemsählemite kamp.lõpuks leidsime kuskil enam-vähem kohas normaalse hinnaga hotelli ja trall võis alata. härrased S ja M olid juba autos veiniga alustanud. hr. A luges. hakkasime pikema jututa hotellis potikaturniiriga pihta. iga mängu kaotaja pidi sööma viilu väga väga halva maitsega juustu, mis ennem ostetud sai ja vahepeal soojeneda jõudis. üldvõit käis esialgu autojuhi selgitamiseks. siis aga sai juust otsa ja veini oli ka korralikult kulunud.alles oli kaks kitsejuustupalli (60g). üks poolik teine puutumata. ja vorstid. sai siis nende peale mängitud ja kaotajad said neidki maitsta. õnneks ei pidanud jegor midagi sööma. selleks ajaks oli alkoholitase jõudnud juba üsna kõrgele ja oli aeg teha turniir selle peale, kes läheb alukate väel fuajeest vett ostma. seda sellepärast, et hr A´le ennem ei müüdud. õnnelik härra S, kes oli niigi ennem mitu vorsti ja juustu järanud, kaotas ka selle lahingu. ja üllataval kombel sai vee kätte. aga turniir jätkus ja härra S´ile naeratas taaskord õnn külasatada fuajeed aluspükstes. seekord tuli tal siis diivanil väike veinipudel ära juua. saanud sellega hakkama, ei kiirustanud ta magama, vaid tahtis edasi mängida. panuseks seekord üks vein all alukates ära juua ja küsida retseptsioonist kas naisi saab? ja kui vastus on ei, siis kas sinuga saab...(retseptsioonis töötas mees). härra S ei vääratanud ka seekord ja kaotas. kuid sisimas ta teab, et peab edasi mängima ja duubeldas, kaotuse puhul joob kaks veini, vähemalt eelviimase koha puhul tuleb kaotaja taga kaasa jooma. härra M oli juba kenasti vintis ja kaotas. läksid kaksi alla ja istusid diivanile. härra S alustas, kuid kus veini juba palju, seal rohkemale ruumi pole ja niimoodi tormaski käsi suu ees ukse poole, mis oli lukus, keeras ümber ja jooksis lifti poole ning meeter enne lefti alustas fiestaga.nalja kui palju.
nagu hommikul selgus, siis läks ta seda veel pärast koristama ja oksendas veel korralikult. hommikul oli igaljuhul vaip puhas. ja teekond ühe tähtsa töötajaga ühes teatud firmas võis alata. härra S muidugi magas autos ja nägu välja ei näidanud ja talus üsna vapralt meie poolt tulnud veininalju.kohtumised ja asjad läbi võtsime suuna lyoni poole, et seal öö veeta. järgmine hommik läksid S, M ja A eestisse tagasi ja mina toursi poole. läbi pariisi. jõudsin kell 10.10 pariisi ja leidsin, et teisest jaamast läheb 40 min pärast rong toursi. tegin kõik, et jõuda rongile ja hetkel kui jõudsin perroonile hakkas rong just liikuma. olin veidi mures, kuna oli laupäev ja õhtul vile ees ja mu laupäevast higine vilekostüüm oli endiselt pesemata ja haises väga võimsalt. õnneks on mul siin tuttavaid küll, kes jaama vastu tulevad ja koju viivad kui vaja. seega jõudsin kõik asjad pestud ja õhtul taaskord vilistama. teise liiga mängu. kohtumine oli võrdlemisi põnev ja lõppes 3-punktise vahega. publikust aru ei saanud. nad oli mõlema võistkonna poolt, aga kohtunike vastu. igaljuhul nautisin seda suurima heameelega, kui vilistasin ja publik ootas mu otsust ning ma näitasin, et läheb nii ja sellele järgnes suur kisa ja buuuuutamine. samas möödus kohtumine üsna hästi ja suurimate eksimusteta.
õhtul läbi orleansi tagasi ja lõpuks kodus. tänase päeva veetsin oma sitases, koristamata toas, mida ei viitsinud tänagi koristada. nii hea on olla kodus. veel parem oleks olla päris kodus.
igatsen oma sõpru! välja arvatud andrest, sest ta on ilge türapedevärdjasahv ja igatsen teda veel rohkem seepärast.
salut!
2 nädalat tagasi...
Blogi oli mõneks ajaks unaruse jäetud. Seda eelkõige paljude aeganõudvate tegevuste tagajärjel, aga nüüd toon sinuni kõik enam vähem kronoloogilises järjestuses ehk siis nii nagu asjad olid.
üleeelmine laupäev läksin pariisi lähistele vilistama. teine kohtunik pärineb minuga samast linnast ja on ca 45ne rongijuht. pariisi lähistele läksime muidugi rongiga ja seda rongijuhi kabiinis. poolteist tundi sain põhjalikku loengut, kuidas rongi juhtida. nüüd kui häda käes on, siis oskan.
tegelikult on see päris huvitav elamus, sest kabiinis olles on selline tunne, et 160ga kihutav rong sõidab kohe kohe rööbastelt maha...mis tunne võib siis kiirrongi kabiinis olla? seda saan teada kahe aasta pärast, kui mu kohtunikust tuttav kiirrongijuhiks saab.
jõudsime pärale ja vilistasin oma esimese teise liiga mängu siin. päris huvitav oli. huvitav oli ka see, et pealtvaatajate keskel, tribüünil, istus meie töö hindaja (aastas juhtub sellist asja 4 korda kokku), kes vahet pidamata kirjutas. peale mängu aga pidas pooletunnise loengu sellest, mis me valesti tegime ja mida tema nägi ja mida meie ei näinud...vaatamata sellele, et alguses ütles, et toob välja nii head kui halvad asjad...headest asjadest jäi mulle meelde see, et minule pandi kohtunikuna hüüdnimi: force tranquille ehk siis rahulik jõud.
no hüva. kuna minek oli meil aja peale, pidime veel pariisi eeslinnast pariisi sõitma, et toursi rongi peale jõuda, siis muidugi jäime õigele rongile hiljaks ja pariisi poole sõites nägime, kuidas toursi rong meist mööda sõitis. aga kohkumist ei olnud. mu sõbral oli plaan. rongijuhtidel on suurtes jaamades neile ettenähtud ööbimistoad. sinna me ka öömajale läksime. ainukese vahega, et välismaalane pidi olema vait ja nii, et mitte kedagi teda ei näeks. suur ja kohmakas nagu ma olen, sain sellega üllatavalt hästi hakkama.
hommikune äratus oli muidugi varajane, kell 7, sest rongijuht pidi tööle minema. mõtlesin, et kuna juba olen pariisis, siis võiks siin pikemalt olla ja kutsusin sooaluste muti ka pariisi.
tema rong jõudis kell 11, seega enne seda oli mul 4 tundi, mis ma veetsin ärkavale pariisile tiiru peale tehes. ja ma pean ausalt ütlema, et see gavroshilik jalutuskäik muusikat taasesitava aparaadi saatel oli väga vapustav...radioheadi karma police´i saatel jumalaema kiriku tagant tõusvat päikest ühelt seine´i jõe sillalt vaadata on üsna omamoodi kogemus.
felõndra kohal, alustasime omakorda kultuuritiiruga. kuna plaan eiffeli torni minna oli juba nädalaid küpsenud, siis alustasime selle suunas minekut. pool tundi järjekorda, et teisele korrusele saada ja siis veel sama palju, et kolmandale saada. aga noh, nüüd on vähemalt käidud. kõrgused mulle meeldivad.
ka suhkruvatti sai söödud ja jumalaema kirikus käidud. kultuuriprogramm oli täitsa arvestatav.
lõpuks oli vaja öömaja ka leida. kuna sõpru pariisis eriti ei ole, siis otsisime vaese mehe hotelli. põhja pool. ühe ka leidsime, kus vannitoa uks kinni ei käinud ja kus resideerus mingite saksa tiinekate reisirühm. kõrval asuval suurel bulvaril, kus asub moulin rouge võib huvi korral leida sadakond baarikest, mis üle ühe kannab nime, mis kas algab või sisaldab sõna sex. aga magatud sai. ja sexodroomis ei käinud.
hommik hakkas aga üsna kultuurselt...väike hommikusöök märtri mäel ja sacre coeur´i kirik, mille tornist avaneb sama ilus vaade kui eiffeli otsast. ainukese vahega, et sellest vaatest saad aru, kuidas üks raudkolakas linnapilti üldse ei sobi.
pääle selle päeva kultuuriprogrammi tuli ette võtta shoppingutuur. pariis ikkagist ju. moe pealinn. lihtsurelikule eestlase tundmatud poed nagu zara ja haajaemm..samas jalanõu otsimine valmistas taaskord pettumuse. pariisi ühekal miljonil inimesel on ka kääbusjalad ja viimane meeskinga paar on 45.
õhtul läksime viimase rongiga tagasi toursi, sest ei tahtnud enam 60 euri hotelli eest maksta. ja väsinud olime ka.
järgmised päevad kuni neljapäeva hommikuni said veedetud kodulinnas mittemidagitehes. kui välja arvata see, et läksin panka vaidlema, sest mu konto oli langenud kaks korda miinuesesse ja oli jõutud 38 eurine trahv selle eest teha. kaks korda. kuna mulle aga kuu aja jooksul ei olnud pank internetikoode saatnud ja automaadist siin oma kontojääki ei näe (osadel pankadel näeb,aga siis on automaadi kohal väga uhke silt, et siit näeb kontojääki), siis leidsin, et õigus on minu poolel ja vaidlesin robualdiga (kliendihaldur) pool tundi. tulemusena vabanesin ühest trahvist.
sellest, mis neljapäeva hommikust edasi sai kirjutan järgmises postis, sest kõht on ilgelt tühi ja tahaks nüüd süüa.
bon appetit!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
