TEADAANNE!

Jegori blogi on ametlikul jõulupuhkusel ning naaseb täieõiguslikult eetrisse 10nda jaanuari hilisõhtul!

Siis toome teieni ka detsembri alguses välja hõigatud sensatsiooni poegimisest ja kokkuvõtte ida-euroopa reisist.

Häid pühi ja head uut!

Sensatsioon!

Täna õhtul!
Jegori blogis!
Paljastame võika saladuse sellest, kuidas imetajad poegivad!
Jääge lainele!

felena on geenius.

silmakirjalikkus ja muud head asjad.

pole taaskord viitsinud tosinajagu päevi oma blogi uuendada. ilmselt võib seda põhjendada erakordsuse puudumisega. ehk heleni jala välja väänamine oleks olnud põhjus kirjutamiseks, kuid njah...
alustuseks (peaaegu esikaanel!) tahaks tervitada Tiiat!Tere Tiia!
tähendab, kuni eilseni kestsid minu nädala pikkused päevad. ehk siis see periood, mille eest oli keegi varem välismaal õppimas käinu hoiatanud. sa oled kogu aeg väsinud ja sind hakkavad kõik asjad närvi ajama.jube kergelt kusjuures. arvestades prantslaste hüperaktiivsust hommikust saati, pole see ka eriline ime.igaljuhul kõik käis jubedalt närvidele, kuni eilseni.siis jõin ennast osvaldaseks (läti osvald) ja kõik oli jälle tore.külastasin kursaõe sünnipäeva kuhu pidin tulema 21ks, aga jõudsin hoopis kaks tundi hiljem läbi rõduakna. nõrganärvilistele: rõdu oli esimesel korrusel tänavaga ühel tasandil. lõin lained oma vapustavalt infantiilsete (jee felena!) kinkidega: laste ehetekomplekt, mosaiik ja annekese shokolaad, mis olid pakitud mitme ajalehe sisse...


Eelnev sai kirjutatud mõni aeg tagasi, siis kui tõesti oli tosinajagu päevi möödas viimasest sissekandest.Nüüd jätkan.

Ei teagi kohe, milles alustada. No alustame sakslastest. Nagu usin lugeja teab, on mul sõbraks üks nohiklik sakslane, kes on hästi treenitud ja talub natsinalju. gaasikambrid ja asjad. Lõpuks, peale kolme kuud ootamist õnnestus mul kohata noor saksa noormees, kes ei talu. võttis väga hinge ja oli peaaegu nutmas. (kui keegi peaks nüüd asuma teda kommentaaride rubriigis kaitsma, siis ilmselt on see keegi temast sisse võetud)...kuna mul kaine peagagi on raskusi oma veendumustest loobumisega, olgu nii totrad nagu nad on, siis purjus peaga on see veel raskem. tülli päris ei läinud. kolmandat maailmasõda ei algatanud, aga ülejäänud osa õhtust ei rääkinud sõnagi.
tol õhtul viisin kokku ka kaks seni teineteisest eraldi tegutsenud joomisrühmitust: minu kursuse ja välistudengid (niipalju kui neid oli). Peab au andma, minu kursusel on hea pidamisega prantslasi.
Mis kooli puutub, siis seal hakkab alguse lebotunne kaduma. iga päevaga tulevad lähemale tähtajad ja kontrolltööd. kõige rohkem naudin seda, kui tuled hommikul unise peaga kooli, sest ärkasid 15 min enne bussi väljumist, millega kooli jõuaks ja kohale jõudes avastad, et said eelmine kord jälle midagi valesti aru ja seisad silmitsi kontrolltööga.veel parem on kui tegemist on eksamiga.
Ühe eksami sooritasin niimoodi, et läksin ainult eksamiks kohale. aine oli kogu aeg reede hommikul ja noh...reede hommik on siin sama, mis neljapäeva hommik tartus...aine oli phoning...ehk siis pidin kaamera ees õppejõuga telefoni teel vestlust pidama ja talle kui hypermarketi veiniosakonna juhile mingi asja maha parseldama. ma parseldasin eesti viinamarjadest valmistatud veini, sest meie riigis on seda ometigi ju palju...
täna näiteks tegin õiguse kontrolltööd..selle tulekust teadsin. aga õppida prantsuse õigust prantsuse keeles on samahea kui juua rummkoolat ilma rummita...jood jood, aga pähe ei hakka.
nii ma siis tuletasin meelde, kuidas oli võita kunagi keno lotoga 100 krooni ja jäin lootma õnne peale, sest tegemist oli õige/vale küsimustega.
ka inglise keel, kus peaksin ennast kõige tugevamana tundma ei ole enam sama, mis alguses. kontrolltöö, kus pidin prantsusekeelseid sõnu, mida ma eesti keeles ei teagi, inglise keelde tõlkima, lõi egopunkte natuke alla. endiselt on inglise keel prantsuse keeles mu üks lemmikaineid, sest seal saab kuulata ze inglishit ja näha meie veidi üleannetut inglise keele meesõpetajat, kelle kehakeel on endiselt väga meelas ja kelle ampluaasse kuuluvad väljendid: it´z zooou frenchy ja sheim onn miiiii(mida saadab üldjuhul selline lõtv randmeliigutus...)..

peab vist ilmselt mainima ka seda, et sooaluste mutil (jah, kaja, sooaluste mutil!) käisid vanemad külas. mitu korda küsisid eestis olles, et lapsed lapsed, mis teile tuua...lapsed, tagasihoidlikud nagu nad on, soovisid musta leiba ja seljankat. aga õnn polnud seekord nende poolel. vanemad tulid, aga ilma kohvrita. pealegi kui prantsusmaalt eestisse helistad ja ütled sõna SELJANKA, siis teiselpool toru otsas kostub BORS..
tore, et käisite ja loodan, et jõudsite ilusasti tagasi ka!

väike kommunistlik kõrvalpõige...saksa pisarate järgsel pohmelliõhtul tuli idee saata eelneval õhtul solvatud sakslasele üleni punane sirbi ja vasaraga postkaart, tekstiga: I´m sorry... signed Breznev või i´m sorry signed Leonid või i´m sorry signed Ljonja...
kahjuks ei leidnud sobivat postkaarti.

muuseas...too õhtu, millest posti alguses juttu on, jätkus minu jaoks peale kursaõe pidu erasmuslaste olemisega ühes pubis. õhtu tagajärg oli nagu nädal aega hiljem kuulsin see, et tsehh, kes juhtumisi on solvatud sakslase sõber, arvas, et oli kuulnud kuidas ütlesin tema kohta czech rubbish...vähemalt nii oli ta felenale kurtnud. järgmine kord teda nähes vabandasin ja kinnitasin, et ei öelnud mitte mingil juhul midagi seesugust, et ilmselt ajas ta sassi eesti sõna "tsekk" ja "czech"..ilmselt nii ta oligi, sest kui ma temaga peaaegu sõnakestki pole vahetanud, siis on mul raske tema kohta midagi seesugust öelda. aga jah, need kaks minust igaljuhul hästi ei arva.
mul on vapustavad viisid sõprade leidmiseks.

samas on mulle ustav sakslane ikka minu poolel..ilmselt on temas väike kadeduseuss solvatud sakslase suhtes, kes on touris üks populaarsemaid saksa noormehi..
minu sakslasel olid 4 päeva sõbrad külas: claudius ja raphael. mõlemad koljati mõõtu noormehed, kes oma joomisharjumustelt sarnanevad rohkem ida-eurooplastele. pokkeris on nad ka tugevad. aset leidnud eesti-saksa pokkeri maavõistlusest tulid 3-0 võiduga välja sakslased. eestlased mängisid oma raha maha. suur aitäh võib siinkohal muidugi helenile öelda, kes jõi ennast vapralt 2,5 st veiniklaasist purju ja oli nagu helen ikka purjuspäi siin on - väga lõbus.
jäänud üksinda kolme sakslase vastu mängima oli mul käes mast...ilmselgelt pidi selle käega võitma. aga ühel koljatitest oli kõvem mast ja nii oligi üks laua pool chipidest tühi ja teine ülekuhjatud.

Tänaseks lõpetan. Homme on mul viimane koolipäev, seegi poolik..Järgmisest esmaspäevast peaksin alustama praktikaga. Praktikat teen ma aga eestis kuhu jõuan ei rohkem ega vähem kui 12 päeva pärast. pitsid valmis panna ja herne tänava saun sooja!

Ljonja.

abspojpojküpjüksidfkdshpsjõph

kurat.see blogi on nagu üks pind perses. eriti siis kui tead, et kirjutad mingi pikema posti. nagu kodutöö, mida ei viitsi üldse tegema hakata. aga olgu, vähem vatramist, rohkem tegusid. mitte nagu prantslased, kes räägivad pikalt pikalt ja lõpuks ütlevad desole ja et nad ei saa sind aidata.
neljapäeva hommik siis eelmisel nädalal lahkus pool minu kursusest (need, kes mingi veiniettevõttega seotud ei ole ja kes aktiivselt tööl ei käi) reisile lõuna-prantsusmaale.õigemini edela-prmaale.bussisõit oli päris pikk. ja veidi kohmetu, sest ei olnud veel nii sina peal kõigiga nagu reisi lõpus. vein (loe: alkohol) lähendab inimesi. pika teekonna ainsaks vaatamisväärsuseks võib pidada Millau Viadukti, mis on euroopa suurim. sellest ka üks pilt hiljem, kui mu it-oskused on piisavalt pädevad.
kaks esimest päeva veetsime me ühes väikeses külas nimega Minerve, kohaliku veinitootja hoole all. elasime mingites linnakülaliste tubades. päevad veetsime veinikonverentsil "veini ülikool" osaledes. sõna osalema võib muidugi seada kahtluse alla, kuna enamus meist valis endale koha kuskil saali tagapool, teineteise külje all, et oleks võimalikult mõnusam oma pea toetada ja uinuda, eesmärgiga leevendada eelmise õhtu tagajärgi. ja oioioi. veinitootja käe all meil ükski õhtu veinist puudust ei tulnud.meid oli 18...14 olid õhtul aktiivsed ja umbes 8 jõid võidu. seega kogused väiksed ei olnud. Teinegi konverentsi päev möödus unes. õhtul aga taaskordne degustatsioon, kus seekord sai proovida ka vana maajapäikeseviljade andi. proovisin 82,83,84 90ndate veine. kõige vanemad olid enamasti nii lõhna kui ka maitse poolest üsna omapärased.vastikud.
mainimata ei saa jätta ka ühte seika sellest päevast, kui üks veidi suurema kehaehitusega kursaõde (neid on meil kaks ja nad on väga naljakad), üritas kinosaalist, kus vaatasime veinifilmi lahkuda ja olles trüginud läbi terve rea, unustas arvestada sellega, et istmed astusid üks aste kõrgemal kui vahekäik ja tegi ühe korraliku back flipi enne kui maandus järgmiste isteme ette. mul oli väike deja vu, sest me keegi ei teadnud, mida nüüd teha, kas hakata naerma või tormata appi. aga kuna ta hakkas ise ka naerma, siis oli asi selge.hahaha.
samal päeval läks meil ka buss katki. nagu hiljem välja tuli parandati rike 15minutiga, sel päeval kohale tulnud mehaanik ajas lihtsalt pada ja nii olimegi esmaspäevani bussitud. mind see väga ei häirinud, sest laupäeva õhtul jätkasin reisimist. viidi mind rongijaama kust sõitsin rongiga järgmisesse jaama ja sealt edasi istusin rongile suunaga orleans ehk siis kaardi peal tagasi sinna suunda, kust tulin. vast peaks ära mainima ka selle, et oleksin peaaegu enne rongile minekut pileti ära kaotanud. oli kukkunud kohvikus diivani vahele.
rongis oli ebamugav. prantslased hoiavad kokku ja panevad ühte kupeesse 6 voodit, et sul kui pikal ja suurel inimesel võimalikult ebamugav oleks. jagasin ööd mingi norskava vanamehega. hommikul orleansi jõudes oli mul mänguni (mille pärast ma orleansi sõitsin) veel oma head 7 tundi aega. seal resideeruva mirdi juurde ei saanud ka veel minna, sest trammid ei käinud. kuna oli külm, siis mõtlesin, et võtaks takso, taksot otsisin umbes pool tundi ja kuna läikiv mersudziip ütles mulle liiga suure numbri, siis otsustasin külmetada ja sõitsin mirdi poole trammiga. mirti peaks tänama kohvi ja tuunikala salati eest!
vilistasin proffilootuste mängu ära ja jäin veel proffide mängu vaatama. pärast seiklesime veel mirdiga mõned tunnid linna peal enne kui oli aeg käes rongile minna. taaskord üks hea unega öö loksuvas rongis ja limiteeritud ruumiga minu pea jaoks. tegelikult peab ütlema lüürilise kõrvalpõikena, et mulle meeldib ühistranspordis magada. eriti kaugliini bussides ja rongides. see kõigutab nii mõnusalt nagu oleks hällis. natuke gei, aga mõnus.
igaljuhul läbisin veelkord 700km. kohale jõudes nägin veel paari poolpurjus ja pohmellis nägu. said ju nad nüüd minule kuulunud veinikoguse ise ära juua.
et oli esmaspäev, siis jäi meil veel veeta 2 ööd lõunas. veetsime need kuskil mägedes asuvas külakeses külalistetubades. pidu ja nalja kui palju.veini samuti. mängisime joomiskaardimänge. need, kes veel ei tea, siis proovige. purjus päi panin reeglid ka kirja. loodetavasti saate aru, kui ei , siis oodake kuni ma tagasi tulen:

Esimene

Jagatakse 4. vooru. Esimeses arvad, kas punane või must kaart, teises, kas suurem võik väiksem eelmisest, kolmandas kas eelmise kahe kaardi vahel või väljaspool. neljandas arvad masti. Iga valeti arvamise eest võtad kõritäie.

Viimane voor: jagatakse tagurpidi 8 kaarti (kahes neljakaardi reas). Üks rida on joomisrida, teine jagamisrida. diiler keerab kaardid ja kui see kaart, mis nähtavale tuleb on sinu esimese nelja kaardi seas, siis pead jooma või jagama.

Teine

Kuni 7ni vastavalt nii mitu kõritäit pead jooma. 8ga alustad ühe tähega sõna või marginimetust. 9ga ütled asja, mida pole kunagi teinud. 10ga ütled asja, mida oled juba teinud ja vastavalt jood kõritäie kui oled või pole seda teinud. Poisi saanud kontrollib kuni järgmise poisi tulekuni lõuapöidla asja. Emandaga joob sinust vasakut kätt olev 1-2 kõritäit. Kuningaga saad kehtestada joomisreegli. näiteks ei kasuta sõna jooma või pead eriliseslt jooma.ässaga jood ise kaks. Mäng kestab senikaua kuni laual tagurpidi olevad kaardid, mida ühe kaupa üles võetakse, otsa saavad.

Vot. üsna popid on need kaks mängu prantsuse noorte seas. nagu ka jegori läpakas, sest sealt tuleb head muusikat.
kaks viimast päeva veetsime veinitootjaid ja veinitootjate koperatiive külastades. esimesed on väga sümpaatsed ettevõtmised. enamalt jaolt huvitab omanikku, kes teeb kaasa kõik protsessid veinipuu istutamisest veinipudeli mahamüümiseni, see mida sa jood ja kui hea see on. koperatiivi eesmärk on müüa palju ja suurtes kogustes. ja neil on enamasti ükskõik, mis selles 2eurises pudelis on.
kolmapäeva hommikul, enne kui teised ärkasid või noh...õigemini peale oma toakaaslaste ärkamist, sest mina olen teatavasti sügava unega...ja tihtipeale mu vägev linnusirtsuäratushelin, mis järjest valjeneb, mind kohe ei ärata...sõitsin taksoga rongijaama. mis maksis mulle umbes 50 euri...aga kuna mu telefoni kell oli öö jooksul lolliks läinud ja pool tundi taha jäänud, siis pidin sõitma just sinna jaama, mitte eelmisesse. taksojuht oli rahul.
miks ma üldse sinna läksin ja mitte teistega tagasi toursi? sest eesti maasikaoligarhid leidsid prantsusmaal ühe ettevõtte, kellega on neil võibolla soov äri teha. igaks juhuks ei maini, mis äri, sest mine sa tea, mis inimesi mu blogi loeb ja mitu neist võivad nende konkurendid olla.igaljuhul oli mul vaja kella 14ks nice´i lähedale ühte linna jõuda.ehk siis 400km hiina poole. rentisin auto, mille eest ma loodan, et mulle veel raha tagasi makstakse..ja põrutasin mööda kena sügisest lõuna-prantsusmaad oma suunas. sel päeval sai külastatud ka grasse ja cannes (võhikule: cannes´i filmifestival) ja õhtupoolikul ka monaco. õhtune moncao on vägev. ja jahid, mis linna keskel sadamas seisavad on võimsad. muidugi rikub pildi natukene see, kui näed suurelt jahilt välja jooksmas kostüümides halloweeni tähistavaid briti tiinekaid, siis tekib väike kadeduseuss küll..
ööbisime nice´is. hotelli otsisime ka omajagu, sest enamus hotelle ei oma 4-kohalisi tube ja lisaks sellele on nad nice´is väga kallid. väikene potikaturniir otsustas järgmise päeva autojuhiks hr.S´i.
järgmine päev, mis oli prantsusmaal riigipüha, tiirutasime üsna tulutult 100km kaugusel asuva Avignoni linna lähistel. põgusalt sai nähtud ka Avignoni kuulsat poolikut silda (ajalugu õpi!) ja linnamüüri, mis tallinna omale teel silmad ette ja taha ning alla ja üles. kuna hr. S oli üsna väsinud näoga, siis otsustasin teda aidata ja sõitsin Marseille´sse ise. seal otsustasime ööbida. Marseille on vähemalt öösel nõme linn. vähe sellest, et kesklinna jõudmiseks läbid suured agulid, siis pole ka kesklinn midagi erilist. nii kui mõnelt põhitänavalt ära keerad, on kohe maa sitta täis ja nurga peal hoorad, kellest paar meetrit eemal tõenäoliselt 5-liikmeline ählemsählemite kamp.lõpuks leidsime kuskil enam-vähem kohas normaalse hinnaga hotelli ja trall võis alata. härrased S ja M olid juba autos veiniga alustanud. hr. A luges. hakkasime pikema jututa hotellis potikaturniiriga pihta. iga mängu kaotaja pidi sööma viilu väga väga halva maitsega juustu, mis ennem ostetud sai ja vahepeal soojeneda jõudis. üldvõit käis esialgu autojuhi selgitamiseks. siis aga sai juust otsa ja veini oli ka korralikult kulunud.alles oli kaks kitsejuustupalli (60g). üks poolik teine puutumata. ja vorstid. sai siis nende peale mängitud ja kaotajad said neidki maitsta. õnneks ei pidanud jegor midagi sööma. selleks ajaks oli alkoholitase jõudnud juba üsna kõrgele ja oli aeg teha turniir selle peale, kes läheb alukate väel fuajeest vett ostma. seda sellepärast, et hr A´le ennem ei müüdud. õnnelik härra S, kes oli niigi ennem mitu vorsti ja juustu järanud, kaotas ka selle lahingu. ja üllataval kombel sai vee kätte. aga turniir jätkus ja härra S´ile naeratas taaskord õnn külasatada fuajeed aluspükstes. seekord tuli tal siis diivanil väike veinipudel ära juua. saanud sellega hakkama, ei kiirustanud ta magama, vaid tahtis edasi mängida. panuseks seekord üks vein all alukates ära juua ja küsida retseptsioonist kas naisi saab? ja kui vastus on ei, siis kas sinuga saab...(retseptsioonis töötas mees). härra S ei vääratanud ka seekord ja kaotas. kuid sisimas ta teab, et peab edasi mängima ja duubeldas, kaotuse puhul joob kaks veini, vähemalt eelviimase koha puhul tuleb kaotaja taga kaasa jooma. härra M oli juba kenasti vintis ja kaotas. läksid kaksi alla ja istusid diivanile. härra S alustas, kuid kus veini juba palju, seal rohkemale ruumi pole ja niimoodi tormaski käsi suu ees ukse poole, mis oli lukus, keeras ümber ja jooksis lifti poole ning meeter enne lefti alustas fiestaga.nalja kui palju.
nagu hommikul selgus, siis läks ta seda veel pärast koristama ja oksendas veel korralikult. hommikul oli igaljuhul vaip puhas. ja teekond ühe tähtsa töötajaga ühes teatud firmas võis alata. härra S muidugi magas autos ja nägu välja ei näidanud ja talus üsna vapralt meie poolt tulnud veininalju.kohtumised ja asjad läbi võtsime suuna lyoni poole, et seal öö veeta. järgmine hommik läksid S, M ja A eestisse tagasi ja mina toursi poole. läbi pariisi. jõudsin kell 10.10 pariisi ja leidsin, et teisest jaamast läheb 40 min pärast rong toursi. tegin kõik, et jõuda rongile ja hetkel kui jõudsin perroonile hakkas rong just liikuma. olin veidi mures, kuna oli laupäev ja õhtul vile ees ja mu laupäevast higine vilekostüüm oli endiselt pesemata ja haises väga võimsalt. õnneks on mul siin tuttavaid küll, kes jaama vastu tulevad ja koju viivad kui vaja. seega jõudsin kõik asjad pestud ja õhtul taaskord vilistama. teise liiga mängu. kohtumine oli võrdlemisi põnev ja lõppes 3-punktise vahega. publikust aru ei saanud. nad oli mõlema võistkonna poolt, aga kohtunike vastu. igaljuhul nautisin seda suurima heameelega, kui vilistasin ja publik ootas mu otsust ning ma näitasin, et läheb nii ja sellele järgnes suur kisa ja buuuuutamine. samas möödus kohtumine üsna hästi ja suurimate eksimusteta.
õhtul läbi orleansi tagasi ja lõpuks kodus. tänase päeva veetsin oma sitases, koristamata toas, mida ei viitsinud tänagi koristada. nii hea on olla kodus. veel parem oleks olla päris kodus.
igatsen oma sõpru! välja arvatud andrest, sest ta on ilge türapedevärdjasahv ja igatsen teda veel rohkem seepärast.

salut!

2 nädalat tagasi...

Blogi oli mõneks ajaks unaruse jäetud. Seda eelkõige paljude aeganõudvate tegevuste tagajärjel, aga nüüd toon sinuni kõik enam vähem kronoloogilises järjestuses ehk siis nii nagu asjad olid.

üleeelmine laupäev läksin pariisi lähistele vilistama. teine kohtunik pärineb minuga samast linnast ja on ca 45ne rongijuht. pariisi lähistele läksime muidugi rongiga ja seda rongijuhi kabiinis. poolteist tundi sain põhjalikku loengut, kuidas rongi juhtida. nüüd kui häda käes on, siis oskan.
tegelikult on see päris huvitav elamus, sest kabiinis olles on selline tunne, et 160ga kihutav rong sõidab kohe kohe rööbastelt maha...mis tunne võib siis kiirrongi kabiinis olla? seda saan teada kahe aasta pärast, kui mu kohtunikust tuttav kiirrongijuhiks saab.
jõudsime pärale ja vilistasin oma esimese teise liiga mängu siin. päris huvitav oli. huvitav oli ka see, et pealtvaatajate keskel, tribüünil, istus meie töö hindaja (aastas juhtub sellist asja 4 korda kokku), kes vahet pidamata kirjutas. peale mängu aga pidas pooletunnise loengu sellest, mis me valesti tegime ja mida tema nägi ja mida meie ei näinud...vaatamata sellele, et alguses ütles, et toob välja nii head kui halvad asjad...headest asjadest jäi mulle meelde see, et minule pandi kohtunikuna hüüdnimi: force tranquille ehk siis rahulik jõud.
no hüva. kuna minek oli meil aja peale, pidime veel pariisi eeslinnast pariisi sõitma, et toursi rongi peale jõuda, siis muidugi jäime õigele rongile hiljaks ja pariisi poole sõites nägime, kuidas toursi rong meist mööda sõitis. aga kohkumist ei olnud. mu sõbral oli plaan. rongijuhtidel on suurtes jaamades neile ettenähtud ööbimistoad. sinna me ka öömajale läksime. ainukese vahega, et välismaalane pidi olema vait ja nii, et mitte kedagi teda ei näeks. suur ja kohmakas nagu ma olen, sain sellega üllatavalt hästi hakkama.
hommikune äratus oli muidugi varajane, kell 7, sest rongijuht pidi tööle minema. mõtlesin, et kuna juba olen pariisis, siis võiks siin pikemalt olla ja kutsusin sooaluste muti ka pariisi.
tema rong jõudis kell 11, seega enne seda oli mul 4 tundi, mis ma veetsin ärkavale pariisile tiiru peale tehes. ja ma pean ausalt ütlema, et see gavroshilik jalutuskäik muusikat taasesitava aparaadi saatel oli väga vapustav...radioheadi karma police´i saatel jumalaema kiriku tagant tõusvat päikest ühelt seine´i jõe sillalt vaadata on üsna omamoodi kogemus.
felõndra kohal, alustasime omakorda kultuuritiiruga. kuna plaan eiffeli torni minna oli juba nädalaid küpsenud, siis alustasime selle suunas minekut. pool tundi järjekorda, et teisele korrusele saada ja siis veel sama palju, et kolmandale saada. aga noh, nüüd on vähemalt käidud. kõrgused mulle meeldivad.
ka suhkruvatti sai söödud ja jumalaema kirikus käidud. kultuuriprogramm oli täitsa arvestatav.
lõpuks oli vaja öömaja ka leida. kuna sõpru pariisis eriti ei ole, siis otsisime vaese mehe hotelli. põhja pool. ühe ka leidsime, kus vannitoa uks kinni ei käinud ja kus resideerus mingite saksa tiinekate reisirühm. kõrval asuval suurel bulvaril, kus asub moulin rouge võib huvi korral leida sadakond baarikest, mis üle ühe kannab nime, mis kas algab või sisaldab sõna sex. aga magatud sai. ja sexodroomis ei käinud.
hommik hakkas aga üsna kultuurselt...väike hommikusöök märtri mäel ja sacre coeur´i kirik, mille tornist avaneb sama ilus vaade kui eiffeli otsast. ainukese vahega, et sellest vaatest saad aru, kuidas üks raudkolakas linnapilti üldse ei sobi.
pääle selle päeva kultuuriprogrammi tuli ette võtta shoppingutuur. pariis ikkagist ju. moe pealinn. lihtsurelikule eestlase tundmatud poed nagu zara ja haajaemm..samas jalanõu otsimine valmistas taaskord pettumuse. pariisi ühekal miljonil inimesel on ka kääbusjalad ja viimane meeskinga paar on 45.
õhtul läksime viimase rongiga tagasi toursi, sest ei tahtnud enam 60 euri hotelli eest maksta. ja väsinud olime ka.
järgmised päevad kuni neljapäeva hommikuni said veedetud kodulinnas mittemidagitehes. kui välja arvata see, et läksin panka vaidlema, sest mu konto oli langenud kaks korda miinuesesse ja oli jõutud 38 eurine trahv selle eest teha. kaks korda. kuna mulle aga kuu aja jooksul ei olnud pank internetikoode saatnud ja automaadist siin oma kontojääki ei näe (osadel pankadel näeb,aga siis on automaadi kohal väga uhke silt, et siit näeb kontojääki), siis leidsin, et õigus on minu poolel ja vaidlesin robualdiga (kliendihaldur) pool tundi. tulemusena vabanesin ühest trahvist.
sellest, mis neljapäeva hommikust edasi sai kirjutan järgmises postis, sest kõht on ilgelt tühi ja tahaks nüüd süüa.

bon appetit!

no olgu.saad eetriaega.

Alljärgnev tekst on toodud muundumata kujul eelmise posti kommentaaridest. Kuna sooalusteuhkus ei lubanud eetriaega teistkordselt küsida, siis üritati asjale läheneda lihtrahvalikumalt.kommenteerides. blogi nõukogu kiitis aga avaldatud kommentaari avaldamiskõlblikuks ja eraldas alljärgnevad read esikaanel:

sooaluste mutt said:
väike täiendav parandus - peo kõrghetk oli cotton eye joe. vatinutse ei lastud. neid pole olemaski. aga kui jegori lugejaskond selle hillibillikakaga tuttav ei ole, tuleb ta kribinalkrabinal seie:
http://youtube.com/watch?v=ddgyg_5FF_0

ja tegelikult on mitrofkin siiski õige natuke ülekohtune, sest tuli ka white stripesi, mille prantslased kahjuks totaalselt ära käkkisid, sest väga prantslased nagu nad on ja inglise keelt ei oska, tahtsid nad igal pool sõnade asemel BAABA BAP BAP BAP BAAA BAAAAAA karjuda, kui vähegi oli seda osa, kus kahvatu näoga mees hästi madalalt oma pilli pinistab. või üldse, kui kuskilt muusikat kostus. sooaluste mutt näiteks kogu selle baaba alt laulu ennast ei kuulnudki ja sai väga pahaseks. paks dj selle eest keerutas end oma puldis kui vurrkann.

in other news: mitrofanski on leiutanud uue viisi, kuidas meie sõpra leebet ja naljakat nohiksakslast kiusata. koosneb see ainult ühest aga selle eest koledast lausest: ich habe mich vor der gaskammer gerettet. ÕÄÄÄÄ teeb vormikas eestlane lõppu. kui huvi on suur, uurid ise välja, mis see kuulipildumine tähendab. ja leebe sakslane jälle ei tea, kas naerda või oma silmad maa alla peita, et ta nii rumalate sõpradega taaskord välja tuli. aga valikut tal ka eriti ei ole, sest kuna ta on hirmus joodik, siis teised sakslased ei taha temaga tegemist teha, eestlaste uurimisgrupp võtab ta selle eest avasüli gaasikambri-naljadega vastu.

no ja kokkuvõttes tundub nii, et sooaluste mutt ikkagi blogib, ainult et talle on jäänud vaid õige närune nurgake kommentaarides.
(why am i here wasting my hair on your eyes? i should be somewhere getting slavishly admired...)
lõpetasin nüüd oma isehakanud reportaaži voodist, kus ma kell pool kolm päeval poolprantslase kombel endiselt croissantipuru otsas külitan.

October 19, 2007 5:34 AM

oeh

tok, tok tok tok, tok tok toook, tototoktoook, tooo ooook...see on prantsuse ööklubide hirm. kui oled prantsusmaal ja oled klubis ja ei kuule seda lugu vähemalt kolm korda, siis vähemalt prantslase jaoks on pidu ebaõnnestunud. eestlasest rääkimata.
tegelikult üsna kurvaks teeb, et kohalik klubishedööver on nii kohutav. peale mitmeid katseid ja teste jõudis peamiselt eestlastest(üks on sakslane) uuringrühm järeldusele, et siinsed ööklubid vajavad suurtes kogustes rohkem alkoholi kui enamus eesti ööklubisid.
Kõige rohkem tahaks sulle, kallis lugeja, tutvustada PYM´S nimelist ööklubi. Ööklubi, kuhu sind välja arvatud neljapäeval, lihtrahva saapas (ehk ketsis) ja t-särgis sisse ei lubata. Neljapäev see-eest on eriline päev. Peamine et sul üliõpilaskaart kaasas, siis on kõik lubatud. Aga nagu enamikel juhtudel kaasneb pealtnäha lihtsate pakkumistega mingi konks. Ka selles loos. pym´s´is on kaks korrust. kaks erinevat dj-pulti. aga nimetagem seda prantsuse paradoksiks, on mõlemal korrusel muusika üks ja sama, sitt. kurioosum peitub aga selles, et olgugi, et muusika on sama, esitatakse seda erinevas järjekorras. sageli jõuab ülal mängitud muusika alumisele korrusele uues kuues.remiksituna ja suuremate biitidega. Mainimata ei saa jätta ka seda, et dj-ndus käib nimetatud ööklubis ajaga kaasas ja dj-d mängivad cd-plaate. mõelda vaid, mis saab siis kui prantsusmaale jõuab järgmine nädal iphone...dj ei pea enam rasket cd-plaadiraamatut endaga kaasas kandma, piisab vaid telefonist. kole lihtsaks läheb see maailm. aga keskenduksin nüüd ülakorruse dj-le. paksem, ca 35 aastane mees. paremal käel neoonsinise valgusega nukid.jah, täpselt sellised nagu on gängsteritel, ainult et temal on plastikust ja valgusega, mida võib päikeseta eesti riigis leida parimate tuuningmudelite põhjast. talle on eraldatud ka mikrofon, millese parimata toktoktok stiilis lugude vahele karjuda: elagu toursi polütehnikum või say uuuaaah.say uuuuaaah.kõige naljakam on teda jälgides märgata seda, kui väga ta naudib nädalast nädalasse samade lugude mängimist, väljendades end veidi kohmetute, kuid maskuliinsete tantsuliigutustega. walky-talky on tal ka, seda kasutab ta juhtudeks kui näeb tantsupõrandal mingeid probleeme ja peab vajalikuks ülikondades kiilaspeade sekkumist. muusikamaitsest siinkohal rääkida ilmselt ei tasu, sest seda prantslastel lihtsalt ei ole.vähemalt ööklubides mitte. Kui peo parim lugu on cottonnut joe remix, siis on ikka sitt pidu küll!
ka kohalikke baarmeneid pole millegi eest kiita, ei ole nad ilusad ega osavad. kohati tekib selline tunne, et ema ja isa tulid oma lapsel silma peal hoidma ja vorbivad endi lõbustamiseks noortele mõne kokteili. keda huvitavad numbrid, siis väikese, vaevalt 0,2l rummkoola eest tuleb siin välja käia 8 kohalikku. kui tartus tundus retrole minek ilma soojenduseta jube kallis lõbu, siis siin pole ilma soojenduseta mõtetki üle ukseläve astuda. nii kurb kui see ka ei ole, on uuringrühmal mõned korrad tulnud kannatada ebapiisava soojenduse all, mida isegi kõige kangemad 0,2l rummkoolad ei suuda korvata. aga üritama ju peab.
peale pym´si on inspekteeritud veel kahte ööklubi: ühte, mis kannab nime 3 mingitasja ja kus enamasti võib kuulda prantsuse popurriid ja teine mille nimi on diskoteek ning mis meenutab väikest maaalust koobast, kus ühes mehes kohtuvad nii dj kui baarmeni ametiseisus.
vabandust, unustasin eksootilise nimega ööklubi tropicana, mis siinlinnas on tuntud kui mustade inimeste ööklubi. hoolimata sellest avatakse neljapäeviti ööklubi uksed ka lihtsurelikele. jook valatakse sulle seal valgesse plastiktopsi ja kui suudad lahtiste uste päevast lummatud rahvamasside seas sellega oma kohale tagasi manööverdada võib sind üsna osavaks nimetada.
muusikamaitset eelpool mainitud kolmest klubist te siiski ei leia. isegi tavaliselt halva muusikamaitsega sakslane on selles minuga päri.vanilla ninjat seal tõesti ei mängita.
ometigi peab ühe hea asja pym´si puhul esile tooma. nimelt selle asukoha, asub ta ju südaöölgi lahti oleva saiaputka läheduses, kust peale meeleolukat klubiõhtut saab osta maailma maitsvamat croissanti. samas on kivi ikkagi klubi kapsaaias ja medal käisteta koka saiaputkas.
nüüd sai natukene kriitikat kohalike klubide pihta väljavalatud ja hakkas natukene kergem (ilmselt kuni järgmise korrani..) ja võib edasi minna märksa huvitavamate teemadega.
mäletate, kuidas mõni aeg tagasi hooplesin sellega, et mul hakkas lõpuks kool..3-4.oktoober oli see aeg. täna, täpsemalt nelja tunni pärast hakkab mu selle nö veerandi(prantsusmaal on ülikoolides ka sügisvaheaeg) viimane koolipäev. vaheaeg kestab mul 2 nädalat, mille jooksul veedan 6 päeva lõuna-prantsusmaal õppereisil, veiniistandustes ja veiniklaaside taga. kui ilus saab elu veel olla?käid 2,5 nädalat koolis, millele järgneb 2 nädalane vaheaeg. ma ei ole veel sada protsenti kindel, aga kahtlustan, et sattusin (üli)õpilaste paradiisi.
kuna kell on hiline ja mu peas kumiseb endiselt tok, tok tok tok, tok tok toook, tototoktoook, tooo ooook, siis pean õigeks nüüd lõpetada ja teile hüva ööd soovida.

tok tok.

kurat pane ise pealkiri

igaljuhul.nüüd on mu kool täies hoos.ärkan igal hommikul kell 7.ja jõuan koju poole päeva pärast.
küsimus suurele ringile? kes räägivad maailmas kõige halvemini ja ühtlasi kõige naljakamalt inglise keelt?prantslased.üritan vältida inglisekeelseid vestlusi prantslastega, et mitte tekitada piinlikku olukorda, kus hakkan nende inglise keele üle naerma. aga esmaspäeval oli see võimatu.prantslane õpetas loengus inglise keelt.hääldas kõik th-d z-tideks...vhakk.nagu prantsuse moskiitokärbsed oskaks blogisid lugeda.ründasid mind.kaksi.püüdsin ühe veiniklaasi kinni.teine varjab end kuskil.küll sitakal hakkab lõpuks igav ja välja tuleb.aga...inglise keele õpetaja siis..keegi dylan moranit teab?noh, see tüüp black books´ist, tead küll ju?õpetaja oli nagu dylan, ainult törts vanem, kasitum ja geim. korrutas meela tooniga pidevalt shame on meee.... kui keegi ütles, mõne sellise koha kus ta käinud ei ole või mingi asja, mida ta teinud ei ole.terve tunni hoidsin kätt suu ees.ja naeru kõhus.sest lisaks talle oli klassis veel 36 prantslast.haha.
aga tegin asja enda jaoks huvitavaks ja jälgisin, mitu viga õpetaja teeb.tegi.mõned. meeletu tahtmine oli tagapingist karjuda, et see ei ole nii, aga hoidsin ennast tagasi.viimasena tuli minu kord rääkida oma pinginaabrist.ja oi kui äksi täis ma läksin, kui ta hoopis mind parandas..pidasin väikse pausi ja ütlesin but no...ja see kiskus vähemalt 7minutiseks vaidluseks.teistele pakkus nalja, aga mina tahtsin oma õigust.kahju oli, kui möödunud oli 6min ja 59 sek, ja sain aru, et tal on õigus.
aga tänane on veel parem.õppisin veinigeograafiat.konspekteerida ei jõudnud, õppejõud üritas kiirrääkimise rekordit püstitada.
aga päeva lõpus õppisin hispaania keelt.prantsuse keeles. ja mis kõige toredam nagu välja tuli(mis on tegelikult ka üsna loogiline), on kõik mu kursakaaslased seda keelt juba 3-6 aastat õppinud.koolis siis.nii antigi igaühele veinikohane tekst.hispaania keeles.sellest peab 2 nädala pärast esitama kirjaliku kokkuvõtte ja suulise presentatsiooni.hispaania keeles.
tuletan meelde, et olen õppinud hispaania keelt algtasemel 2 semestrit. umbes pooltesse loengutesse ei jõudnud, sest nad toimusid neljapäeva hommikul.oskan öelda oma nime ja vanust.ja muidugi seda, et mul on ilgelt suured munad.aga see on ka kõik.

bonne nuit.


P.S. pean lugejaid kahjuks kurvastama.sooaluste mutt ei olnud nõus töötingimustega ja loobus oma ametikohast.so I suggest when you reapply for the job in about an hour, you do you do the interview yourself. Why don´t you wear your pin-stripe suit? The one that gives you a big arse. You´ll like the look of yourself in that...
a burn.

on n´aime pas qu´avec les yeux...

et tere.
on pühapäevaõhtu ja aeg järjekordseks huvitavaks õhtupoolikuks oma publikuga, keda nagu ma hiljuti teada sain leidub Orleans´isgi. Tervitused sinna!
See nädal algas Jegoril kool. kolmapäeval. sellele eelnenud kaks päeva olid üsnagi sisutühjad...kui muidugi mitte arvestada esmaspäevahommikust keelekursust...ah kuramus.sellest ma juba rääkisin.hakkan vaikselt prantslaseks muutuma ja asju üle rääkima ja seletama. samas on mind selles tõves varemgi süüdistatud.peaks emalt küsima võimalike prantsuse juurte päritolu kohta..
seega teisipäev siis.(seekordses ülevaates üritan samuti aja-ja kohareegleid jälgida).käisin ülikoolis korvpalli mängimas. eelnevalt eelmisest korrast oli see kord juba parem.vaat et liigagi hea. seekord said naised endale oma väljaku. algajad oma ja osavad prantslased ja vormikas eestlane oma väljaku. treener jooksutas nii mis kole, aga hea oli.koju tulles oli kohe tahtmine kaalule astuda.ainult kaalu mul kodus pole.
aga niisiis.kolmapäeval hakkas mul kool.meid on kokku 37.kõik peale minu on osavad pr.keele põristajad ja saavad kõigest aru.peale selle on enamus neist juba õppinud piiritusjooke või midagi selle lähedast. seega saab olema huvitav aasta...esimesel päeval vaadati mind lisaks kõigele väga altkulmu...ja noh ma tundsin seda ja nagu alati kui ma tunnen ennast imelikult, siis ma olen suur ja kohmakas..ja siis on teistel veel naljakam.aga vahet pole...kolmapäevane koolipäev lõppes meie osakonna poolt pakutud teretulemastvahuveiniga.4 klaasi ja tühi kõht meeldisid mulle väga.
neljapäev oli aga eriline. kaotasin järjekordse süütuse.viinamarjuri oma seekord..terve bussitäis "meid" viidi 40 km Tours´ist välja Amboise´i ja hakkasime tegema seda, mida siin nimetatakse Le Vendange ehk siis viinamarjakoristust. muidugi olid 37st seda varem teinud nii 35, 5 seega oli üks ida-eurooplane, kes polnud.osadel olid isegi oma kummikud spetsiaalkummikukotis kaasas. korjasime ja korjasime. seni kuni meid 3 gruppi jagati ja kordmööda käisime veinitehases vaatamas, mis meie korjatud marjadest edasi saab.üsna huvitav oli.ja prantsuse keeles.
lõpuks, kui kõigil oli täielikult siiber korjamisest ja me sujuvalt pikemaid pause tehes, sellest märku andsime, sai orjapõlv läbi. edasi viidi meid vouvray´sse ja kohalikku veinikoopasse, kus on korraga 4 miljonit pudelit veini ja vahuveini. suht tuntud mark peaks olema. minge poodi eesti inimesed ja vaadake, kas on seal midagi sellist ja palju maksab. kes esimesena mulle hinna ütleb, saab auhinna.jeee...
ja muidugi tipnes kogu üritus korraliku degusteerimisega, mis semi-tühja kõhu peale oli päris hea.
jõudsin koju.väsinuna.aga kuradi felena sundis mind ikka välja minema.käisime klubis.tudengitepidu oli, shikis klubis, kuhu mind tookord ei lastud, sest mul polnud kingi. seekord lasti. disko oli tore nagu ta alati siin riigis on. kord tuli räppi, siis prantsuse popurriiiiiid ja siis träänsu. ei teagi, mida järgmisele tudengipeole selga panna.valget maikat, neoonvesti, kindaid ja vilet...laiu pükse ja ketse või hoopis sveitsi joodeldaja kostüümi?
hah.ja see oli kõige parem, et selles shikis shikis klubis mängis dj CD-sid...järgmine kord võtan läpaka klubisse kaasa.äkki ühendab ära..
järgmine päev oli täpselt selline nagu ma kujutasin, et ta on, kui ma oma esimese koksi jõin. 4 tundi uinakut ei olnud piisav ja kogu esimese loengu ma nokkisin.õnneks ei tekkinud seda piinlikku momenti nagu mul üldiselt tekib..et ma jäängi magama ja ärkan kuuldes kellegi häält läbi une: Jegor, jegor!JEGOOOR!...
igaljuhul.nüüd jagati meid ühes aines gruppidesse.meid on 5. ja iga grupp sai endale ühe nimelise hypermarketi, supermarketi, odavahinnapoe ja veinipoe. meie ülesanne on siis nende juhatajaid küsitleda teemadel kuidas nad on veini oma poes paigutanud ja analüüsima seda oma silmadega. ja õnneks sattus jegor eriti agarate tudengite gruppi..kes tahtsid peale lõunat kokku saada.küsimused valmis mõelda ja siis ühte poodi minna.saigi lõpuks 1,5 h veedetud veiniriiulite vahel tiireldes...siin ei ole nad eriti väikesed..
laupäeval istusin rongile ja sõitsin orleansi.kohtusin ühe seal resideeruva eestlasega.ja vaatasin korvpalli.esimene mäng oli PRO A lootused ehk siis peale neid mänginud suurklubide farmklubid. mõlemad mängud olid päris huvitavad.eriti teine ehk põhimäng. kui keegi korvpalliinimestest loeb, siis üks võistkondadest oli PAU ORTHEZ ja ta sai pähe. pealtvaatajate arvu ei anna eesti meistriliiga mängude omaga eriti võrrelda...ca 3-4 tuhat inimest oli...eesti 300-400 vastu.
tulin orleansist tagasi ja felena sundis mind taaskord välja minema.sundis isegi martinit jooma.ja kiirustas takka ka veel. kui me lõpuks taksoga linna jõudsime, saime kokku sakslase ja teistega.inglismaa oli ka esindatud.patty oli ilmselt õppelaenu kätte saanud, sest oli purjus kui siga ja rämises. ja noh, selle asemel, et kuhugi klubisse või baari edasi minna, otsustasid enamus, et lähevad sotlase juurde ja, tsiteerin pattyt: will get absolutley SMASHED!...nii jäimegi, mina, felena ja sakslane lolli peaga seisma keset platsi...äärmiselt tühitiiru tunne oli.kõndisime natuke ringi, et äkki lõbu näkkab...aga ei näkanud...ja siit tuli ühel meist spontaanne plaan(huvitav kellel?)..lähme rongijaama ja kui varsti peaks minema pariisi rong, siis lähme pariisi, will get absolutley SMASHED rongis ja põhieesmärgina: oleme esimesed eiffeli torni järjekorras..mõtteks ta seekord jäi.öösel rongid ei käi.ja rongijaamalgi oli ukse ees tara.seega tulime koju ja mängisime hilisöise pokkeriturniiri. taaskord võidutsesin.lihtsalt pean ära mainima, et viimased 8 mängu olen lõpetanud positiivselt.
ja täna puhkasin ja vaatasin felenaga briljantkätt.

vabandan seekord siku ees, et postis on seekord valdav enamus informatiivse ja mitte humoorilise iseloomuga.katsun järgmine kord olla osavam.

a. ja uudisena toon teieni ka veel selle, et kuna blogiga on mul tööd nii palju, siis otsustasin, et ei saa üksinda tööga hakkama ja korraldasin konkursi kaasautori ametikohale. avaldusi ja CV-sid saabus palju. peale oskusvooru jäi sõelale kaks kandidaati sooaluste mutt ja üks türklane. vestlusvoor määras. felena hakkab ka kirjutama ja pilte lisama.üllatavalt jääb blogi nimeks ikka jegor prantsusmaal.

P.S. Seda unustasin mainida, et kolmandal oktoobril oli berliini müüri langemise 15 aastapäev. see oli kolmapäev ehk mu esimene koolipäev ja lugesin hommikutee kõrvale postimeest.enne seitset...ja ma lihtsalt ei saanud jätta oma sakslasest sõbrale saatmata sõnumit: The Wall is down!It´s really down! Happy anniversary!
olen naljakas küll aegajalt.õnneks on sakslane sellega harjunud ja sai hommikusest äratusevihast kiiresti üle. olen teda nii hästi treeninud, et suudab öelda: that´s because i´m german and i´m stupid. olen uhke!
muidugi ei suuda ma teda aegajalt kontrolli all hoida ja kui ta kontrolli alt väljub, siis viskab mõne is there sunshine in dark-east? nalja.

tänaseks aitab.head ööd päevik.

tähendab...

...jube tüütu on seda blogi pidada.aga kui ma juba hakkasin, siis peab. lugejaskond on mul suur ja mida suuremaks läheb, seda suuremad nõudmised tal on.

ja ma ei mäleta, mis ma viimati, enne desolè´d kirjutasin, nii et ma jätkan kusagilt...a mis asi selle desolé´ga on. mu mitte prantslastest lugejaskonnale: desolé tähendab prantsuse keeles "kahju". ja nad kasutavad seda siin jube palju. statistika järgi 20-30 korda päevas (ligikaudne statistika) ja umbes 75%-l kordadest lisavad nad sinna ette sõna vraiment, mis tähendab maakeeli "tõesti". ja mis selles nii erilist on, küsid sina , mu kallis eesti keele filoloog? muidu poleks nagu midagi, ainult et alati lisavad nad sellele kahele sõnale oma näoilme, mille otsaees on suurte tähtedega kirjas: "HUI OLEN JU TEGELIKULT DESOLE, ET EI SAANUD SULLE SEDA ASJA VORMISTADA"...ja see nähtus on siin väga levinud...poes, ametkondades, koolis...kus iganes.

aga! viimased päevad siis. õigemini viimane nädal..oli minu elus kuidas nüüd öelda...jube kunagi kogetud...rasvusin voodis kella 13ni..paremal juhul 15ni...sõin.rasvusin veel voodis.rasvusin koos internetiga.kella 19ks oli nagu naksti minu maja ees sakslane, kes tinistas alati hiljaks jäävale jegorile fonolukku, et on aeg igaõhtuseks eesti-saksa ühiseineks. ja kurat võtaks, lätlastel ongi ehk õigus, et eestlased on aeglased...ma pole kordagi jõudnud alla 19ks samas kui herr fürer on alati õigel ajal. oi kui suur oli mu rõõm, kui olin täna all kell 19.03 ja ta tuli 19.05. sai kohe hüpata millegagi.
ahjaa...kolmapäeval juhtus see asi, et rasvusin läbi oma 21-se sünnipäeva ukse...ja üllatav, aga mahtusin veel läbi...mõni pind jäi naba juurde kinni, aga ei midagi ületamatut. tähistatud sai see üsna vaikselt. traditsiooniks kujunenud pokkeriõhtu heleni, felena ja sakslasega...mille tegi tavaliselt erilisemaks ehk see, et avasin ühelt prantsuse kohtunikult kingiks saadud 1998 aasta Bordeaux veini. Jah, võib öelda küll, et odaval selleaastakräpil ja pea 10aastasel veinil on lõhna, värvi ja maitseerinevused. sakslane neist muidugi aru ei saanud ja kulistas alla nagu õlut. ei julgenud midagi öelda ka, äkki okupeerivad jälle..
neljapäev see-eest, mis saigi välja kuulutatud kui Fatmani sünnipäeva peopäev läks lõbusamalt. Mahutasin oma 18 ruutmeetri peale enda (pool tuba), eesti eided, sasklase, sakslanna, sveitslanna ja domenico nimelise itaallase. inglased pidid ka tulema, aga neil vist seisus ei lubanud külastada nii vaese riigi kodanike sünnipäeva..
veini ostsin ka hulgi.ja haisujuustu ja muid snäkke.snäkke jäi alles, aga vein sai just õigel ajal otsa.
õige aeg=00.30=aeg klubisse minna. musta nahatooniga inimeste klubi, mis kannab väga originaalselt nime Tropicana, asub meil 400m kaugusel. seega põhimõtteliselt koduklubi, ainult me ei käi seal.
kuna mustad mehed tahtsin väga palju raha teenida selle tudengite integratsiooniõhtu pealt, siis oli linn postereid ja flaiereid täis... sama täis oli ka klubi...ja sama täis oli ka järjekord klubi ees...ja mitte vähem täis oli sakslane.
Aga kannatlikult 40 min oodates saime lõpuks sisse.polnud suurem asi. rahvast oli palju.alkoholi vähe ja muusika vaheldus kõrvasitaveemuusikast räppmuusikaks ja tagasi. samas oli kohal palju välistudengeid, kes ilmselgelt polnud oma maal kuigi suured peovasikad, aga kui nüüd suudeti hüpata ka teisele poole kraavi ja autoteest ülegi, siis läks mölluks lahti.
aga kõige naljakam lugu oli klubis siiski sakslasega.nagu alati.kui sa teda vaatad, siis tundub ta üsna dorkey olevat, aga kui sa temaga suhtled, siis saad aru, et ta on kõige naljakam dorkey maailmas. sellel õhtul oli dorkey väga purjus. istusime teise korruse tantsusaalis ja ajasime inimestega juttu, kui äkki herr Otto, tõusis kiirelkohmakal sammul püsti, jooksis koridori poole ja enne kui jõudis ületada koridori ukseläve tegi ta pea kiire nõksu 30 kraadi tahapoole ja seejärel veel kiirema nõksu 45 kraadi ettepoole ja väljutas tema suust kõik selle hea ja parema. taaskord ei teadnud ma mida teha, kas pahvatada naerma või minna appi...seega ma tegin mõlemat.täpselt selles järjekorras, millises nad siin on. vetsu jõudes nägin pissuaari najale toetuvat, pea poolenisti pissuaaris sakslast.siis naersin veel natuke.ta naeris ka oma ropsise suuga ja siis küsisin, kas kõik on ok ja valvasin, et prantslased, kellele selline asi üldse ei meeldinud talle teist maailmasõda meelde ei tuletaks.
all in all, oli väga lõbus õhtu.
ülejäänud tolle nädala päevad koosnesid peamiselt rasvumisest. välja arvatud laupäev. võtsin kokku ja sõitsin toursi eeslinna, mis minust nii 10 min kaugusel on, et vaadata National 2.liiga mängu...ehk siis kõige kõrgemat taset, mis mul siin vilistada lubavad. publikut kogunes omajagu.nii 300-400 ütleks. ühes nurgas oli ka fännklubi...ilmselt kohalikust hooldekodust kokku kogutud pensionärid ja muidutoredadinimesed, kellele anti kätte särgid, pasunad ja trummid ja kes tegid võimast häält.mikskipärast ka siis kui nende koduvõistkond ründas.
mäng ise valmistas algul pettumust.soojenduse ajal jäi mulje, et oi oi nüüd läheb küll võitluseks, aga võib öelda, et terve esimene veerandaeg roomati väljakul tagurpidi ja kohati ka edaspidi!(aeglasem - toim) krabi.aga mida veerand edasi, seda rohkem mängijaid sai väljakul aru, et sörkimine (ja hiljem ka spurtimine) võib olla kiirem kui krabikõnd.mäng oli punkt-punkti mäng, seega skrooiline põnevus oli kogu aeg olemas...vahet pole, kas siis mängivad veekoguasukad või pühapäevajooksjad.
mäng lõppes koduvõistkonna võiduga, mis oli neile esimeseks sel hooajal.kaotajad, kelle üle mõistan ma kohut 20ndal pariisi lähistel pidid pead norgu laskma ja riietusruumi lonkama. samal ajal kui kodusmeeskond tegi saalis auringi ja lõi esirea juurde kogunenud toetajaskonnale plaksu.
mainimata ei saa ma aga jätte mängu diktorit...mitte seda, kes meistriliiga mängude ajal lauas istub ja ütleb, kes nüüd väljakul on ja kes mängivad. vaid seda, keda meil aegajalt saalis üritavad emil rutiku või madis malts järgi teha..vot see mees oli elus!!prantslased üldiselt armastavad asju korrata, midagi seletades on ühe asja ülerääkimine vajalik vähemalt kolm korda. sellel mehel aga jätkus jaksu hüüda pooleteist tunni jooksul tuhandeid kordi repliike nagu: täna vaatame selle ja selle võistkonna hooaja 2007/2008 esimest mängu...ja mis kõige armsam. ta suutis teha seda säärase siiruse ja põnevusega, et igakord läksid kihevile kui nägid tema nägu punetama hakkavat ja ootasid seda kordi ja kordi kuuldud ühte ja sama lauset.aga oli tore, ei saa kurta.ja tase on kokkuvõttes hea...pakuks, et parimad võistkonnad selles liigas teeks kodusele valgale ja raplale kindlasti ära.

pühapäeval rasvusin.

esmaspäeval ehk eile seevastu võtsin tervelt 47 min osa pooleteisttunnisest juriidilise prantsuse keele keelekursusest...noh...muidu on hea loengu ajad kirja panna ja õigeks ajaks kohale minna...aga samas võib ka neid väja mõelda ja huupi oletada.nii on vaat et isegi põnevam.aga näpuga ei näita.ja nimeseid ei nimeta.felena.
a kui juba felenale kulutada jupike minu blogist, siis ei saa rääkimata jätta tema armastusest gravitatsiooni vastu.või siis newtoni teise seaduse vastu.
kuidas alustada nüüd...teatavasti kõnnivad inimesed sirgel jalal ja otse vastavalt oma suunale. vahel võib olla see aga raskendatud...alkohol...maavärin..jää...ja nagu me nüüd ka korduvalt (kordi 3) teame, siis ka märg asfalt võib olla teatavaks takistuseks trajektooril püsimajäämisel.eriti siis kui oled unustanud slikid(vihmasõidrehvid - toim) alla panna.võiks ju 100eurostelt ameerika brändilt GUESS vihmapidavust oodata.aga nagu me nüüd teame, siis Ei.õigemini nagu nüüd felena teab ja nagu nüüd mina ja helen naerame.aBurn!
Samas nalja peab ju saama.kas siis neljakäpukil või perseli.peab saama!

praegu aga lõpetan reportaazi.jään huviga ootama juba saabunud homset päeva.mis on rasvumisteekonnal viimane. kolmapäevast algab kool.esimest korda elus ma tõsimeeli ootan seda(esimene veinidegustatsioon ilmselt neljapäeval juba...:)

salut!

Päeva majandustip: oste dollarit kokku, ta varsti tõuseb!

desolé.vraiment desolé.

et kadri sikul ka huvitav oleks, lisan ühe posti veel.

lihtsalt pean selle ka ära mainima, et terve reedese õhtu jooksul tegin pur jus inglasele selgeks, et riik kust ma tulen on estonia, mitte albania...

ja vastuseks andresele: ma mängisin selle peale, et äkki kui ma siin targa näo teen ja lõpetan testi esimeste seas, et siis nad ei saa aru kui rumal ma tegelikult olen.
aga nad raisk ikka said.

lõpuks ometi on lõhutud müür minu ja interneti vahel. aega võttis, aga asja sai.
alustuseks tahaks natukene nokkida: mis ilm teil konnatiigis on ah? toursis oli täna 25 kraadi sooja ja täielik rannailm. muidugi rannailm on selle linna kohta natuke vale väljend, sest randa siin pole.
aga soe on küll.
Kõigile, kes veel ei tea, siis jegor õpib selle aasta jooksul veine. Veinide turundust, eksporti ja importi, kasvatuspiirkondi ja üldse kõike veinidega seonduvat. Kuna see aine ei ole ülikoolis, vaid ülikooli alla kuuluvas instituudis, siis hakkavad minu loengud 3ndast oktoobrist. Nii et niisama töllerdamise aega on mul veel kuhjaga. Õpingud lõppevad aga minu jaoks alles juuni lõpus. Kunagi aprillis kirjutan ka ühe bakatööga sarnaneva rapordi siin, min 30 lk ja kui kõik hästi õnnestub, siis saan aasta lõpus kätte diplomi, et olen ülikooli eestis alustanud ja prantsusmaal lõpetanud. Tagasi tulles lõpetan omakorda eestis. Vot.
Viimased päevad on aga üldjoontes olnud sisutühjad: heleni lõppematud kirjakirjutasmised, vaiken pokkeriõhtu (mis lõppes purjus sakslase pankrotiga). Põhisündmuseks võib lugeda prantsuse keele kursuste algust. iga päev 9st 13ni saab natukene keskkooli meenutada. eestlased paigutati testi põhjal erinevatesse gruppidesse: tark, keskmine ja rumal. Arvake ise miukses jegor on. kuid kaks asja veidi lohutavad: on olemas veel kolmas kõige suuremate oinaste rühm ja see, et kõige targemate rühm tegeleb tunnis joonistamisega. ainus joonistav eestlane üritab seda välja vabandada sellega, et nad on lihtsalt nii targad, et neil pole midagi teha. kõige rumalam meist ehk siis mina, aga õppis viimase tunni ajal slängi ja on selle üle üsna õnnelik.
Eile sain natukene reisida ka. Käisin oma kohtunikust sõbra Gwennhaeliga Toursist 150km eemal ühte kohtumist vaatamas, mida ta vilistas.
Rohkem, rumal nagu ma olen, kirjutada ei viitsi.

Tervitades,

dzegor

nonii2

Kui mitte arvestada eilse õhtu mõttetust, mis seisnes lühikeses jalutuskäigus kesklinnast koju õhus tiirlevate hävitajate saatel, siis oli tänane hommikune ärkamine üsna vahva. Oled kunagi ärganud karjudes?täpselt nagu filmides. Ma nüüd olen. Minu unenägu: põgenesin autoga, kus oli lisaks minuga Fes. Auto pani matsu. Roomasime poolsurnud Fesiga kuhugi võssa peitu..mingi poiss tuli võsast midagi otsima ja kuna meid ei tohtinud keegi leida, siis tahtsin karjudes poissi ehmatada..etskae, ehmatasin iseennast üles ja olin 15 min shokis hommikul.
Nüüd istun oma uues lemmikkohas nimega LAVRIBAR . siin saab pesu pesta, wifis istuda ja juua.ideaalne!laes on nööride peal siia unustatud sokid. smells like home!
ja täna mulle prantslased päris meeldivad juba, tegime hommikul kirjaliku testi oma prkeele teadmiste kohta ja NÜÜD! ootab Eesti joodikuid väike koosviibimine mingi ülikooli tähtsa tegelasega.
P.s. pakutakse aperatiive!!!
Good day!






I said GOOD DAY!

nonii

Minu 13nda prantsusmaa päeva alguseks otsustasin hakata lõpuks blogi pidama. Ilma internetita. Wordis. Internetini on veel umbes nädal aega. Mis siis juhtunud on? Kaks toredat päeva pariisis, täitsa tore oli, ainult et SUUR ja VÕIMAS pariis jättis väga kahvatu mulje seal koha peal olles. Muidugi olid kõik monumendid omal kohal, liikumatuna püsinud, eiffeli torn, kuhu tippu ei jõudnud see kord, sest järjekord oli liiga pikk, luuvr, kuhu lihtsalt ei viitsinud minna, invaliidid, kus sai käidud ja napoleoni hauda nähtud. Päris naljakas oli seal ringi käia walkitalki ja mobiiltelefoni taolise ristsugutisega, mis saatis sind nagu kena naisgiid terve külaskäigu jooksul. Vajuta number kahte, kui soovid lähemalt kuulda napoleoni kolmanda kirstu materajalist, vajuta number…ja nii ta läks. Õhtud möödusid seal üsna rahulikult, see-eest päeval sai peenutsega nendes kuulsates ja armsates välikohvikutes, pooltoorest sinki süüa ja roosat veini juua. Maitseelamus missugune, ainult, et eestis oleks selle raha eest saanud sandri juures karu liha süüa. Peaks ära mainima ka selle meeldiva Remy nimelise prantsuse noormehe, kes mind ja helenit enda juurde hostility clubi võttis. Andis veel head muusikatki peale kauba. Ööelu väga nautida ei jõudnudki. Naiivne mulje sellest, et suurlinnas nagu pariis on kogu aeg pidu pidi hääbuma, kui nägin kesklinnas, väidetavalt turistiderohkes peorajoonis, ainult töötavaid kebabiputkasid. Auuuu, kus on kõik turistid, kes joovad end segaseks ja laaberdavad? Ei hakanud ise päris ohje enda kätte võtma. Võõras linn siiski. Ahjaa. Tol õhtul oli ju heleni sünnipäev. Helen tähistas seda väikese unega Remy pool. Mina, argentiinlane ja Tuutur tähistasime seda linnas. Ühe õllega. Pubis kust alles päeval öeldi meile, et õhtul on pidu ja et Tours (linn kuhu ma pariisist suundusin) on täielik maakoht ja kõik putkad pannakse seal 20st kinni. Ühe õlle krooniks sai minu jaoks tol õhtul uitamine mööda öist pariisi ja takso otsimine. Prantslased on ikka naljakad ja mugavad, kui taksojuhile sinu sihtkoht eriti ei meeldi või ta ei viitsi sinna sõita, siis nii on ja kõik. Umbes tund aega kulus takso otsimisele linnas, kus öösel kell 1 sõitsid ainult taksod ringi. Lõpuks sain ühe härrasmehe ja nagu nimme polnud tema auto varustatud GPS seadmega nagu kõik ülejäänud taksod prantsusmaal. Viis mind siis hiinalinna, kus Remy elab ja otsis mu tänavat. Otsis ja otsis. Lõpuks tunnistas, et ei tea, pani taksomeetri 10 euri peal seisma ja ütles, et paneb mind siin maha. A la vaadaku ma ise kuidas edasi saan. Ja vaatasingi. Tervelt poolteist tundi mööda öist hiinalinna. Ja kõige totram!!!Kui keegi küsiks mult lasnamäel, kus asub see või see tänav, siis ei jääks ma talle vastust pea ealeski võlgu, aga siin!!, keegi ei tea rohkem kui tänav, kus ta ise elab + sellest järgmine tänav, kus on pood või metroo peatus. Nii ma siis rändasin ja purssisin oma soravat prantsuse keelt, kuni lõpuks üks paarike oskas enam-vähem juhatada. Leidsin ja jäin ellu. Tres bien!

Neljapäeva hommik. See on siis 30s august, oli aeg Toursi seigelda. Egas midagi, taksoga rongijaama. Nüüd tuleb üles otsida piletimüüja ja teha endale sooduskaart, mis maksab 50 euri, aga millega on piletid rongiga märksa odavamad. Tehtud, pilt peale, 50 euri paksule prantsuse poisile leti taga ja TGV peale. TGV on khuul. Kujuta ette rong, mis kihutab 300 km/h ja kus on nii vaikne, et kuuled iseenda mõtteid.

Jõudsime Toursi ja mu kohtunike otsinigud hakkasid esimesi vilju kandma. Sain meile autoga vastu Aurelieni nimelise toreda noormehe, kes viis meid õigesse kohta, ootas kuni me pabereid ajame ja aitas isegi kohvreid tuppa tassida. Temast tuleb veel edaspidigi juttu.

Esimene ühika elamus. 323 on minu number järgmiseks aastaks. Fuajee on täitsa ok, pole eriline loss, aga samas pole ka mingi uberik. Sisestan võtme lukuauku ja keeran esimest korda, ilge kõrvulukustav krigin, teist korda, sama lugu. Aga see selleks, lisab vunki, kui tahad uksest sisse astuda. Tuba on mul lihtne. Väike kööginurk ees, dushiruum ja mu elutuba-kabinet-magamistuba. Voodisse mahun ka kenasti ära.

Muidugi on tuba üsna steriilne ja kardinaidki pole ees. Küll on aga selline asi, mida meil, heaoluriigis, tõmbavad kioskitele ette müüjad kui õhtu käes ja aeg sulgeda. Sellised mettalist allalastavad kardinad. Noh teate küll ju. Vot sellised on mul.

Kuna mul on õnn jagada selle reisi rõõme kahe naisterahvaga, siis kohe peale esimese päeva õhtuks oli minek suurde shoppingsenterissse. Taoline asi kestist 3 päeva jutti. Felena ja Heleni tuba näevad nüüd ilusad välja. Minu tuba on ikka üsna steriilne, kui mitte arvestada kesklinnast üsna odavalt soetatud kardinaid ja toursi kaarti mu seina peal. Aga kardinate üle olen see-eest üsna uhke. Felena sundis mind neid ostma ja hiljem tunnistas, et on isegi veits kade.

Siis tuli aga reede ja mu kohtunikeotsingud prantsusmaal kandsid veelgi rohkem vilja. Laupäeva hommikul algavaks kohtunike kahepäevaseminariks oli vaja saada arstitõend. Et jegor ikka terve ja võimeline on. Aurelien viis mind oma arsti juurde, kes pani mulle õhtuks aja. Õhtul kaalus mind, mõõtis, kuulas südant ja lasi teha kolmkümmend kükki. Valmis. Tõendid, et jegor võib olla kohtunik ja võib korvpalli mängida, käes!

Siis tuli aga raske osa. Et laupäeva hommikul 10ks Vichysse jõuda(koht kus toimus seminar) tuli Tours`is elajatel sõitma hakata 5st, ärgata seega 4st. Magasin muidugi sisse ja ärkasin viimasel võimalikul hetkel, aga Aurelieni kannatus oli kiiduväärt. 4st kohtunikke täis autost jõudis õnnelikult kohale 4. Seminar jagunes kahte tasemesse CF1 ja CF2. Ei hakka selgitama, mis on mis, ilmselge on see, et seal kus on number 1 on natuke oskajamad. Enamus minuga kaasas olnud Toursi kohtunikke olid siis CF2 ja nende ööbimiskohaks olid Spordikompleksi toad. Minule aga ütles kõigetähtsam mees: sina magad hotellis, mis tähendas automaatselt seda, et olin CF1. Väga hea.

Terve päeva askeldamist ja treenimist (algas jooksutestiga ja lõppes teadmistetestiga) sai läbi. Veits kripeldas, kuidas kirjalik test läks, aga noh tulemused alles hommikul. Ees oli öö. Ja prantsuse kohtunikud pole vähem peoloomad, kui eesti omad. Ainuke vahe on, et neil on vähem alkoholi vaja, et purju jääda.

See oli minu jaoks uus, seega võõrastav, seega kaanisin nagu eestlasele kohane. Kui kohale toodi minivaat, siis tuli juua minivaadist, mitte klaasist. Ka klubisse sai mindud. Muide siin on klubiuksel väga hea süsteem. Pilet maksab ca 10 euri, natuke kallis,AGA! Selle kümneka eest saad baarist osta jooki. Nii me ka tegime, panime oma väärtpaberid kokku ja ostsime pudeli viina ja mahla. Meie rahasse panduna TUHAT KROONI! Sai ka see konsumeeritud ilma probleemideta, teinegi läks letti. Sealt ma enam hästi ei mäleta, tean, et läksin osadega klubist minema, viskusin mingi pargitud peugeoti kapoti peale (vabandused omaniku ees) ja jõudsin koju. Hommikul sain kenasti üles. Silm väga ei seletanud, aga kuna minu rühmal oli esimene harjutus üsnagi sportlikku laadi, sain eilse õhtu välja higistatud üsna kiiresti. Siis petit dejeuner ehk hommikusöök.

Teatavasti tuleb inimesel peale söömist uni peale, teatavasti just siis kui eelnev õhtu on pikaks veninud ja teatavasti just siis kui seda kõige vähem vaja on. Ehk siis põhikorraldajamehe loengus. Väga vale samm jegor! Aga noh mis teha, õnneks eestlase kohmakus tegi prantslasele nalja ja taludes ära kõik viisakad: noh, jäid magama loengus(naeratus) stiilis naljad, ei tundnud ennast lõpuks väga halvasti. Pealegi palusin põhimehe käest vabandust ja viskasin mõne naljagi oma kohmakas prantsuse keeles. Muidugi polnud see veel kõik. Viimane loeng ehk seminari lõpetamine, kus tehti teatavaks testi tulemused oli ka omamoodi huvitav. Kõik sadakond kohtunikku ühes väikses ruumis. Peeti tänukõnesid. Ja siis, põhimees ütles, niisiis, meie perre on lisandunud üks eestlane, teretulemast ja siin on talle väike kingitus (viski nagu hiljem selgus). Kõik hakkasid muidugi kisendama ja plaksutama, aga muidugi siis tuli minu tähetund, hakkasin oma reast välja astuma, tõstsin käe ja karjusin, attend(oodake), läksin oma koti juurde ja võlusin sealt välja ilusas pakendis eesti kuulsaima joogi ehk vana tallinna. Oh neid ovatsioone siis kui ma selle kotist välja võtsin. Vahetasime siis prantslasega meelsasti pudeleid ja võtsin kohmakas prantsuse keeles sõna tänades, et mind oma perre võtma ja, et mul hea meel olema, et siin nii tore olema. Ja siis tuli testi tulemused. Seal oli jällegi eestlasele eraldatud väike tähetund. 17 õiget 20st. See oli päris hea tulemus. Natukene üle keskmise. Aga tuletan meelde, et test oli siiski pr.keeles. Seminari lõpp ja kojuminek.

Esmaspäev ja kolmas september. Lapsed lähevad kooli. Nii eestis kui prantsusmaal. Eestlastest üliõpilased prantsusmaal lähevad linna oma asju ajama. Nagu selgub, siis selleks, et teha endale CAF(väga hea prantslaste idee, täida paber ja riik maksab sulle üüriraha tagasi, kui oled üliõpilane või teenid vähe raha), internet ja muud asjad on sul vaja paberit, mis tõendab, et sul on panga konto. Ja kas te arvate, et siin riigis on lihtne endale panga kontot teha? Minule kui vast pangaorja staatuse lõpetanule, on kohalik süsteem äärmiselt vastukarva. Selleks, et teha endale konto, pane kirja rendez-vous ehk kohtumine. Jess, kahe päeva pärast sai kohtumise. Olles juba veidi aimu saanud prantsuse bürokraatiast ja paberiarmastusest küsisime kohe, mida meil vaja on selleks. Vajalikud asjad olemas läksime rendez-vous´le, kus meie armast kontohaldur Romuald ültes, et teil on vaja tõendit, et keegi teile sinna kontole raha kannab. Sai siis kiiresti orgunnitud see, et ema saatis faksiga kirja, kus ta prantsuse keeles kirjutas, et lubab iga kuu mulle raha kanda. Kuna see võttis aega ca tund, siis tagasi tulles teatas Romuald, et ootab järgmist rendez-vous´d ja meil tuleb aeg kirja panna. Neljapäeval sai see lõpuks teoks. Saime pangakontod.Mina ja Felena. Helenil mingi paber puudu. Hah, ja tore oli 15 min inimesele selgitada, et ID-kaart on sama, mis pass ja sellega saab kõike teha. Saan isegi tsehkiraaamatu endale. Päris uhke. Ja kogu selle portsu eest, tshekiraamat, konto, pangakaart, maksan kuus ca 60 krooni. Pole just odav.

Saime endale neti ja kõik asjad teha. Nett peaks töötama umbes reedest.

Reede oli peopäev. Ei taha pikemalt sel teemal peatuda, sest jegor jõi ennast osvaldiks. Käisime välja mu järjekordse korvpallituttavaga, kes elab kesklinnas ja tunneb kohalikku ööelu. Tore õhtu oli, aga väga meenutada ei taha ja noh osaliselt ei suudagi. Laupäev möödus vaikselt ja pohmellitsedes. Tänane päev oli see-eest üsnagi huvitav. Päev otsa kodus istunud, otsustasin linna peale tuiama minna. Tuleb välja, et ka pühapäev on siin peopäev. Käisin niisama ringi ja siis helistasin Paulinile. Et teeks 2 õlut. Tegimegi. Kutsus mind õhtul peole. Korraks koju ja siis õlledega Paulini juurde, kus lisaks minule olid veel kaks tema sõpra. Üllatus üllatus, üks oli juba kivis, teine sinna jõudmas. Minek oli siis klubisse. Aga kuna see klubi asus meist ligi 20 km kaugusel, siis minek oli autoga ja olgugi, et mina, üsna kaine pakkusin, et ma võin sõita keeldus härra autoomanik sellest. Hoopis ise sõitis ja tegi kivi samal ajal. Terve tee istusin küüned tooli küljes kinni, sest meie tõld veeres ühest teeotsast teise. Paar järsemat liigutust uniselt autojuhilt, lisasid hoobiga adrenaliini verre. Õnneks jõudsime kenasti kohale. Klubi oli täitsa tore. Hip-hopi pidu. Muusika viimase peal. Aga kuna erilist peotuju polnud ja eestlasena harjunud pühapäeva õhtut rahus veetma, pealegi homme peab hommikul tegus olema, siis erilist peotuju ei tekkinud ja nii lihtsalt passisin seal. Õnneks Paulin oli minuga ühel lainel. AGA! Huvitav oli veel ees. Meie autojuht, kes vahepeal oli pool pudelit viina ära joonud, oli taas autojuht. Istusime autosse. Ja mida teeb üks korralik prantsuse autojuht enne sõidu algust? Sisestab sihtkoha aadressi GPS seadmesse.ÕIGE, mida veel? Keerab endale jointi!ÕIGE. Sel hetkel soovisin ma tõesti, et ma oleks väga väga väga purjus. Aga ma raisk ei olnud ja nii hoidsin põhimõtteliselt hammastega armatuurlauast kinni terve sõidu. Ei tea, kas siin oleks paslik mainida, et sõitsime veel suurema sik-sakiga kui sinna sõites ja meil õnnestus isegi ühest äärekivist üle sõita, mis äratas isegi tagumisel real maganud. Siiski ei olnud autojuhil tahtmist sõitmisest loobuda. Sõitsime edasi. Ja teate, mis? Prantsuse politsei on üks idiootide kogu! Meile tuli vastu politsei, kes sai aru, et miski pole meie autos täiesti korras. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas nad ümber keerasid ja meile järgi tulid. Ja selle asemel, et korraliku inspektor kukekese moodi meid kinni pidada ja puhuma panna sõitsid nad mõnisada meetrit meie taga, korraks tõmbasid kõrvale, vaatasid aknast sisse ja siis kui ristmik tuli keerasid hoopis teisele poole. Esimest korda elus soovisin mendi poolt vahele jääda..aga raisk ei jopanud. Minu õnneks olime juba suhteliselt lähedal minu kodule ja enam ei jäänud palju. Jõudsimegi kohale. Surusin kivis autojuhi kätt, kellel oli suurte tähtedega otsa ette kirjutatud UNI, ja lahkusin autost. Ahjaa, miks ma ei olnud autojuhiga karmim? Sest tegemist oli kivis ja purjus jõmmiga, kes oleks mind ühe löögiga maa sisse vajutanud. Vot sellepärast.

Aga õnneks nüüd olen ma oma kardinatega steriiltoas ja lõpetan seda, mida alustasin tund aega tagasi. Ehk siis omi memuaare. Tervitaks siinkohal sugulasi ja tuttavaid ja ütleks oma neiule tartus, et armastan teda. HEAD ÖÖD EESTLASED!