tagasi SIIN.

Nagu lubatud, aga väikese hilinemisega, jätkan logiraamatut.

Alustama peaks ilmselt väljahõigatud pommuudisega koerte poegimisest. Nimelt, keegi keda me kõik tunneme hästi intelligentse ja haritud inimesena, oli sattunud eksiteele bioloogilises valdkonnas arvates, et koerad, kes teadugipärast poegivad, (mitte ei mune) teevad seda samade kanalite kaudu nagu meie, inimesed.
Samas arvas keegi, keda me tavaolukordades peame lihtsalt lõbusaks inimeseks, et koerad ei poegi kanali A (nimetagem seda nii), vaid hoopis kanali B kaudu (nimetagem seda nii), mis tuntud ka "teise" ja "tagumise" kanali nime all.
Vaidlus nende prantsuse keele fanaatikute seas kestis üsna kaua. Kui õigeti mäletan algas see juba enne toursi jõudmist. Igatahes siin kestis see edasi. Ja vaidluse "erudeeritum" pool oli endas väga veendunud ning lahmis võimsate ja teinekord haigettegevate väljenditega stiilis: mida sa ajad? kas sa oled natukene rumal? ole vait!
Vahepeal saabus detsembrikuu ja vaidlusele tuli eelmise aastanumbri sees punkt panna. Nii saigi kolmanda inimese abiga guugeldatud sõnad: "koerad" ja "peogimine". Peale lõputute jooniste ja graafikute uurimist pidid kõik tõdema, et väikesed kutsikad tulevad tagant.täitsa tagant.
Kibestumus selle kaotuse pärast kestab kaotaja sügaval südames tänini.

Aga nüüd siis made in Estonia.

Alustan sellega, et oli kurb tõdeda, et sakslasel on õigus, kui ta ütleb: there´s no sun in your poor little country. Ainsa päeva, mil päike paistis, veetsin pohmelliäginas ja voodis suletud kardinatega. Seega polegi midagi imestada, et eesti inimesel on masendus ja depressioon ja sellepärast kukub ta jooma. Tagasi tulles, olles jõudnud juba meeldivalt harjuda masenduse ja selle leevendamisega, olin äärmiselt meelevaldselt meelestatud prantslaste suhtes, kes kõik pakatavad energilisusest ja tahavad jubedalt kommunnikeeruda. Pole ka ime, neil on ju päike.
Mina pole päikesega veel harjunud, prantslasi näha ei taha. Paraku neid prantsusmaal ikka leidub.
Pean ütlema, et Eestis oli vahva ja oli kahju lahkuda. Sentimentaalsuse raputamiseks blogi peale ütlen ka, et sõbrad, ma igatsen teid.
Kuna lubasin kellelegi, ma ei mäleta kellele, et blogin ainult sellest ajast, kui olen välismaal, siis ei hakka kirjeldama eestis toimunut. kes kohal oli, see teab. kes ei olnud, see helistagu +33675972373 ja küsigu. Aga kuna läti on vaatamata schengenile siiski välismaa võin rääkida sellest. Ritvarsi juures peatusin üheks õhtuks. Peale tema ema poolt tehtud hiiglaslikku hakklihakastme portsjonit asusime õhtuks plaane tegema ja Ritvars ütles: täna alustame sellega, et lähme poodi, ostame viina ja siis lähme "rollbari", et sulle seal meeldib. Imestasin, et kuidas ühes baaris saab oma jooke tarbida? küll sa näed! Läksime poodi.ostsime viina. 5 minutit hiljem istusid 4 lätlast ja mina Ritvarsi väikeses Honda Civicus uduste klaaside taga plastiktopsid käes. See ongi läti "rollbar". Aga soovitan seda ka teistele, kui kunagi meie väikses vaeses maas nii palju raha suudate kokku koguda, et riiga sõita. Nalja saab seal rohkem kui lati eest.

Herne Majale: Loodan, et herne tänava kingitusest on kasu, kui maja lagunema hakkab, siis saate vähemalt õlle avada ja naela seina lüüa.

Siia tagasi jõudes on mind ja mu väikest sõpra Felenchen´it (saksa keeles hellitavalt felena) tabanud hirmus äng siin mitte olla. Sellepärast oleme asunud planeerima oma kevadist semestrit, et see saaks võimalikult seiklusrohke. Felena ostis näiteks täna uued teksad selleks.

Peab seda ka tõdema, et õppeedukus on langenud. Reedel, olles lõplikult välja maganud lätispohmells´i otsustasin kooli ja eksami üle lasta. Vähem kokkupuudet dünaamiliste (loe: energiliste) prantslastega. Laupäev viis Orlèans´i lähedale vilistama, mis lõppes vahva ühepunktilise vahega. Ülevaadatud sain hindaja poolt ka. Ka pühapäev ei suutnud vilet suule panemata jätta. Õhtul võtsime aga felena ja sakslasega kino ette. suure ja võimsa. prantsuse dubleeringuga. õnneks osutus filmivalik niivõrd õnnestunuks, et väga palju oli pantomiimi ja karjeid. will smith ei suutnud üllatada. i´m a legend on hea film. minge kindlasti vaatama.ja ärge unustage mind pärast piletiraha kulutamise eest tänada.
Olgugi, et filmi jooksul sai alla kugistatud terve suur ämbritäis popkorni, loputatuna liitris kokakoolas, oli sammukaugusel asuv mäkk vastupandamatu. sakslane sõi 10 tükki saia ja 5 pihvi. isegi minu väljaveninud magu pole suutnud seda üle trumbata.
Mäkist ei hakanud ma aga niisama rääkima, suutsin sakslasele selgeks õpetada vastuse küsimusele: nimetage eesti seksikaim mees? örki nuul. Jegor: vaatame,üks kord on juba lahti tulnud, äkki on veel?see on juba lahti simmo, kamoon! sakslane: ma mängin esimest korda..
Kuna olime eestist eemal ja pole saanud sellest naljast veel verd välja pigistada, siis pole vist mõtet küsida juunis, mis nalja te viimased kuus kuud ka teinud olete?.

Lõpetuseks tahksin küsida, mida meenutab teile see pilt?

Minule meenutab ta Alo TV-s mängitud Mati Nuude lugu, kus stuudios on mati ja postament lillepotiga, kuhu mati end aegajalt mikrofoniga peidab ja seejärel hopsti jälle välja hüppab ja tagasi peitu poeb. Tsau Teet!