tähendab...

...jube tüütu on seda blogi pidada.aga kui ma juba hakkasin, siis peab. lugejaskond on mul suur ja mida suuremaks läheb, seda suuremad nõudmised tal on.

ja ma ei mäleta, mis ma viimati, enne desolè´d kirjutasin, nii et ma jätkan kusagilt...a mis asi selle desolé´ga on. mu mitte prantslastest lugejaskonnale: desolé tähendab prantsuse keeles "kahju". ja nad kasutavad seda siin jube palju. statistika järgi 20-30 korda päevas (ligikaudne statistika) ja umbes 75%-l kordadest lisavad nad sinna ette sõna vraiment, mis tähendab maakeeli "tõesti". ja mis selles nii erilist on, küsid sina , mu kallis eesti keele filoloog? muidu poleks nagu midagi, ainult et alati lisavad nad sellele kahele sõnale oma näoilme, mille otsaees on suurte tähtedega kirjas: "HUI OLEN JU TEGELIKULT DESOLE, ET EI SAANUD SULLE SEDA ASJA VORMISTADA"...ja see nähtus on siin väga levinud...poes, ametkondades, koolis...kus iganes.

aga! viimased päevad siis. õigemini viimane nädal..oli minu elus kuidas nüüd öelda...jube kunagi kogetud...rasvusin voodis kella 13ni..paremal juhul 15ni...sõin.rasvusin veel voodis.rasvusin koos internetiga.kella 19ks oli nagu naksti minu maja ees sakslane, kes tinistas alati hiljaks jäävale jegorile fonolukku, et on aeg igaõhtuseks eesti-saksa ühiseineks. ja kurat võtaks, lätlastel ongi ehk õigus, et eestlased on aeglased...ma pole kordagi jõudnud alla 19ks samas kui herr fürer on alati õigel ajal. oi kui suur oli mu rõõm, kui olin täna all kell 19.03 ja ta tuli 19.05. sai kohe hüpata millegagi.
ahjaa...kolmapäeval juhtus see asi, et rasvusin läbi oma 21-se sünnipäeva ukse...ja üllatav, aga mahtusin veel läbi...mõni pind jäi naba juurde kinni, aga ei midagi ületamatut. tähistatud sai see üsna vaikselt. traditsiooniks kujunenud pokkeriõhtu heleni, felena ja sakslasega...mille tegi tavaliselt erilisemaks ehk see, et avasin ühelt prantsuse kohtunikult kingiks saadud 1998 aasta Bordeaux veini. Jah, võib öelda küll, et odaval selleaastakräpil ja pea 10aastasel veinil on lõhna, värvi ja maitseerinevused. sakslane neist muidugi aru ei saanud ja kulistas alla nagu õlut. ei julgenud midagi öelda ka, äkki okupeerivad jälle..
neljapäev see-eest, mis saigi välja kuulutatud kui Fatmani sünnipäeva peopäev läks lõbusamalt. Mahutasin oma 18 ruutmeetri peale enda (pool tuba), eesti eided, sasklase, sakslanna, sveitslanna ja domenico nimelise itaallase. inglased pidid ka tulema, aga neil vist seisus ei lubanud külastada nii vaese riigi kodanike sünnipäeva..
veini ostsin ka hulgi.ja haisujuustu ja muid snäkke.snäkke jäi alles, aga vein sai just õigel ajal otsa.
õige aeg=00.30=aeg klubisse minna. musta nahatooniga inimeste klubi, mis kannab väga originaalselt nime Tropicana, asub meil 400m kaugusel. seega põhimõtteliselt koduklubi, ainult me ei käi seal.
kuna mustad mehed tahtsin väga palju raha teenida selle tudengite integratsiooniõhtu pealt, siis oli linn postereid ja flaiereid täis... sama täis oli ka klubi...ja sama täis oli ka järjekord klubi ees...ja mitte vähem täis oli sakslane.
Aga kannatlikult 40 min oodates saime lõpuks sisse.polnud suurem asi. rahvast oli palju.alkoholi vähe ja muusika vaheldus kõrvasitaveemuusikast räppmuusikaks ja tagasi. samas oli kohal palju välistudengeid, kes ilmselgelt polnud oma maal kuigi suured peovasikad, aga kui nüüd suudeti hüpata ka teisele poole kraavi ja autoteest ülegi, siis läks mölluks lahti.
aga kõige naljakam lugu oli klubis siiski sakslasega.nagu alati.kui sa teda vaatad, siis tundub ta üsna dorkey olevat, aga kui sa temaga suhtled, siis saad aru, et ta on kõige naljakam dorkey maailmas. sellel õhtul oli dorkey väga purjus. istusime teise korruse tantsusaalis ja ajasime inimestega juttu, kui äkki herr Otto, tõusis kiirelkohmakal sammul püsti, jooksis koridori poole ja enne kui jõudis ületada koridori ukseläve tegi ta pea kiire nõksu 30 kraadi tahapoole ja seejärel veel kiirema nõksu 45 kraadi ettepoole ja väljutas tema suust kõik selle hea ja parema. taaskord ei teadnud ma mida teha, kas pahvatada naerma või minna appi...seega ma tegin mõlemat.täpselt selles järjekorras, millises nad siin on. vetsu jõudes nägin pissuaari najale toetuvat, pea poolenisti pissuaaris sakslast.siis naersin veel natuke.ta naeris ka oma ropsise suuga ja siis küsisin, kas kõik on ok ja valvasin, et prantslased, kellele selline asi üldse ei meeldinud talle teist maailmasõda meelde ei tuletaks.
all in all, oli väga lõbus õhtu.
ülejäänud tolle nädala päevad koosnesid peamiselt rasvumisest. välja arvatud laupäev. võtsin kokku ja sõitsin toursi eeslinna, mis minust nii 10 min kaugusel on, et vaadata National 2.liiga mängu...ehk siis kõige kõrgemat taset, mis mul siin vilistada lubavad. publikut kogunes omajagu.nii 300-400 ütleks. ühes nurgas oli ka fännklubi...ilmselt kohalikust hooldekodust kokku kogutud pensionärid ja muidutoredadinimesed, kellele anti kätte särgid, pasunad ja trummid ja kes tegid võimast häält.mikskipärast ka siis kui nende koduvõistkond ründas.
mäng ise valmistas algul pettumust.soojenduse ajal jäi mulje, et oi oi nüüd läheb küll võitluseks, aga võib öelda, et terve esimene veerandaeg roomati väljakul tagurpidi ja kohati ka edaspidi!(aeglasem - toim) krabi.aga mida veerand edasi, seda rohkem mängijaid sai väljakul aru, et sörkimine (ja hiljem ka spurtimine) võib olla kiirem kui krabikõnd.mäng oli punkt-punkti mäng, seega skrooiline põnevus oli kogu aeg olemas...vahet pole, kas siis mängivad veekoguasukad või pühapäevajooksjad.
mäng lõppes koduvõistkonna võiduga, mis oli neile esimeseks sel hooajal.kaotajad, kelle üle mõistan ma kohut 20ndal pariisi lähistel pidid pead norgu laskma ja riietusruumi lonkama. samal ajal kui kodusmeeskond tegi saalis auringi ja lõi esirea juurde kogunenud toetajaskonnale plaksu.
mainimata ei saa ma aga jätte mängu diktorit...mitte seda, kes meistriliiga mängude ajal lauas istub ja ütleb, kes nüüd väljakul on ja kes mängivad. vaid seda, keda meil aegajalt saalis üritavad emil rutiku või madis malts järgi teha..vot see mees oli elus!!prantslased üldiselt armastavad asju korrata, midagi seletades on ühe asja ülerääkimine vajalik vähemalt kolm korda. sellel mehel aga jätkus jaksu hüüda pooleteist tunni jooksul tuhandeid kordi repliike nagu: täna vaatame selle ja selle võistkonna hooaja 2007/2008 esimest mängu...ja mis kõige armsam. ta suutis teha seda säärase siiruse ja põnevusega, et igakord läksid kihevile kui nägid tema nägu punetama hakkavat ja ootasid seda kordi ja kordi kuuldud ühte ja sama lauset.aga oli tore, ei saa kurta.ja tase on kokkuvõttes hea...pakuks, et parimad võistkonnad selles liigas teeks kodusele valgale ja raplale kindlasti ära.

pühapäeval rasvusin.

esmaspäeval ehk eile seevastu võtsin tervelt 47 min osa pooleteisttunnisest juriidilise prantsuse keele keelekursusest...noh...muidu on hea loengu ajad kirja panna ja õigeks ajaks kohale minna...aga samas võib ka neid väja mõelda ja huupi oletada.nii on vaat et isegi põnevam.aga näpuga ei näita.ja nimeseid ei nimeta.felena.
a kui juba felenale kulutada jupike minu blogist, siis ei saa rääkimata jätta tema armastusest gravitatsiooni vastu.või siis newtoni teise seaduse vastu.
kuidas alustada nüüd...teatavasti kõnnivad inimesed sirgel jalal ja otse vastavalt oma suunale. vahel võib olla see aga raskendatud...alkohol...maavärin..jää...ja nagu me nüüd ka korduvalt (kordi 3) teame, siis ka märg asfalt võib olla teatavaks takistuseks trajektooril püsimajäämisel.eriti siis kui oled unustanud slikid(vihmasõidrehvid - toim) alla panna.võiks ju 100eurostelt ameerika brändilt GUESS vihmapidavust oodata.aga nagu me nüüd teame, siis Ei.õigemini nagu nüüd felena teab ja nagu nüüd mina ja helen naerame.aBurn!
Samas nalja peab ju saama.kas siis neljakäpukil või perseli.peab saama!

praegu aga lõpetan reportaazi.jään huviga ootama juba saabunud homset päeva.mis on rasvumisteekonnal viimane. kolmapäevast algab kool.esimest korda elus ma tõsimeeli ootan seda(esimene veinidegustatsioon ilmselt neljapäeval juba...:)

salut!

Päeva majandustip: oste dollarit kokku, ta varsti tõuseb!