nonii

Minu 13nda prantsusmaa päeva alguseks otsustasin hakata lõpuks blogi pidama. Ilma internetita. Wordis. Internetini on veel umbes nädal aega. Mis siis juhtunud on? Kaks toredat päeva pariisis, täitsa tore oli, ainult et SUUR ja VÕIMAS pariis jättis väga kahvatu mulje seal koha peal olles. Muidugi olid kõik monumendid omal kohal, liikumatuna püsinud, eiffeli torn, kuhu tippu ei jõudnud see kord, sest järjekord oli liiga pikk, luuvr, kuhu lihtsalt ei viitsinud minna, invaliidid, kus sai käidud ja napoleoni hauda nähtud. Päris naljakas oli seal ringi käia walkitalki ja mobiiltelefoni taolise ristsugutisega, mis saatis sind nagu kena naisgiid terve külaskäigu jooksul. Vajuta number kahte, kui soovid lähemalt kuulda napoleoni kolmanda kirstu materajalist, vajuta number…ja nii ta läks. Õhtud möödusid seal üsna rahulikult, see-eest päeval sai peenutsega nendes kuulsates ja armsates välikohvikutes, pooltoorest sinki süüa ja roosat veini juua. Maitseelamus missugune, ainult, et eestis oleks selle raha eest saanud sandri juures karu liha süüa. Peaks ära mainima ka selle meeldiva Remy nimelise prantsuse noormehe, kes mind ja helenit enda juurde hostility clubi võttis. Andis veel head muusikatki peale kauba. Ööelu väga nautida ei jõudnudki. Naiivne mulje sellest, et suurlinnas nagu pariis on kogu aeg pidu pidi hääbuma, kui nägin kesklinnas, väidetavalt turistiderohkes peorajoonis, ainult töötavaid kebabiputkasid. Auuuu, kus on kõik turistid, kes joovad end segaseks ja laaberdavad? Ei hakanud ise päris ohje enda kätte võtma. Võõras linn siiski. Ahjaa. Tol õhtul oli ju heleni sünnipäev. Helen tähistas seda väikese unega Remy pool. Mina, argentiinlane ja Tuutur tähistasime seda linnas. Ühe õllega. Pubis kust alles päeval öeldi meile, et õhtul on pidu ja et Tours (linn kuhu ma pariisist suundusin) on täielik maakoht ja kõik putkad pannakse seal 20st kinni. Ühe õlle krooniks sai minu jaoks tol õhtul uitamine mööda öist pariisi ja takso otsimine. Prantslased on ikka naljakad ja mugavad, kui taksojuhile sinu sihtkoht eriti ei meeldi või ta ei viitsi sinna sõita, siis nii on ja kõik. Umbes tund aega kulus takso otsimisele linnas, kus öösel kell 1 sõitsid ainult taksod ringi. Lõpuks sain ühe härrasmehe ja nagu nimme polnud tema auto varustatud GPS seadmega nagu kõik ülejäänud taksod prantsusmaal. Viis mind siis hiinalinna, kus Remy elab ja otsis mu tänavat. Otsis ja otsis. Lõpuks tunnistas, et ei tea, pani taksomeetri 10 euri peal seisma ja ütles, et paneb mind siin maha. A la vaadaku ma ise kuidas edasi saan. Ja vaatasingi. Tervelt poolteist tundi mööda öist hiinalinna. Ja kõige totram!!!Kui keegi küsiks mult lasnamäel, kus asub see või see tänav, siis ei jääks ma talle vastust pea ealeski võlgu, aga siin!!, keegi ei tea rohkem kui tänav, kus ta ise elab + sellest järgmine tänav, kus on pood või metroo peatus. Nii ma siis rändasin ja purssisin oma soravat prantsuse keelt, kuni lõpuks üks paarike oskas enam-vähem juhatada. Leidsin ja jäin ellu. Tres bien!

Neljapäeva hommik. See on siis 30s august, oli aeg Toursi seigelda. Egas midagi, taksoga rongijaama. Nüüd tuleb üles otsida piletimüüja ja teha endale sooduskaart, mis maksab 50 euri, aga millega on piletid rongiga märksa odavamad. Tehtud, pilt peale, 50 euri paksule prantsuse poisile leti taga ja TGV peale. TGV on khuul. Kujuta ette rong, mis kihutab 300 km/h ja kus on nii vaikne, et kuuled iseenda mõtteid.

Jõudsime Toursi ja mu kohtunike otsinigud hakkasid esimesi vilju kandma. Sain meile autoga vastu Aurelieni nimelise toreda noormehe, kes viis meid õigesse kohta, ootas kuni me pabereid ajame ja aitas isegi kohvreid tuppa tassida. Temast tuleb veel edaspidigi juttu.

Esimene ühika elamus. 323 on minu number järgmiseks aastaks. Fuajee on täitsa ok, pole eriline loss, aga samas pole ka mingi uberik. Sisestan võtme lukuauku ja keeran esimest korda, ilge kõrvulukustav krigin, teist korda, sama lugu. Aga see selleks, lisab vunki, kui tahad uksest sisse astuda. Tuba on mul lihtne. Väike kööginurk ees, dushiruum ja mu elutuba-kabinet-magamistuba. Voodisse mahun ka kenasti ära.

Muidugi on tuba üsna steriilne ja kardinaidki pole ees. Küll on aga selline asi, mida meil, heaoluriigis, tõmbavad kioskitele ette müüjad kui õhtu käes ja aeg sulgeda. Sellised mettalist allalastavad kardinad. Noh teate küll ju. Vot sellised on mul.

Kuna mul on õnn jagada selle reisi rõõme kahe naisterahvaga, siis kohe peale esimese päeva õhtuks oli minek suurde shoppingsenterissse. Taoline asi kestist 3 päeva jutti. Felena ja Heleni tuba näevad nüüd ilusad välja. Minu tuba on ikka üsna steriilne, kui mitte arvestada kesklinnast üsna odavalt soetatud kardinaid ja toursi kaarti mu seina peal. Aga kardinate üle olen see-eest üsna uhke. Felena sundis mind neid ostma ja hiljem tunnistas, et on isegi veits kade.

Siis tuli aga reede ja mu kohtunikeotsingud prantsusmaal kandsid veelgi rohkem vilja. Laupäeva hommikul algavaks kohtunike kahepäevaseminariks oli vaja saada arstitõend. Et jegor ikka terve ja võimeline on. Aurelien viis mind oma arsti juurde, kes pani mulle õhtuks aja. Õhtul kaalus mind, mõõtis, kuulas südant ja lasi teha kolmkümmend kükki. Valmis. Tõendid, et jegor võib olla kohtunik ja võib korvpalli mängida, käes!

Siis tuli aga raske osa. Et laupäeva hommikul 10ks Vichysse jõuda(koht kus toimus seminar) tuli Tours`is elajatel sõitma hakata 5st, ärgata seega 4st. Magasin muidugi sisse ja ärkasin viimasel võimalikul hetkel, aga Aurelieni kannatus oli kiiduväärt. 4st kohtunikke täis autost jõudis õnnelikult kohale 4. Seminar jagunes kahte tasemesse CF1 ja CF2. Ei hakka selgitama, mis on mis, ilmselge on see, et seal kus on number 1 on natuke oskajamad. Enamus minuga kaasas olnud Toursi kohtunikke olid siis CF2 ja nende ööbimiskohaks olid Spordikompleksi toad. Minule aga ütles kõigetähtsam mees: sina magad hotellis, mis tähendas automaatselt seda, et olin CF1. Väga hea.

Terve päeva askeldamist ja treenimist (algas jooksutestiga ja lõppes teadmistetestiga) sai läbi. Veits kripeldas, kuidas kirjalik test läks, aga noh tulemused alles hommikul. Ees oli öö. Ja prantsuse kohtunikud pole vähem peoloomad, kui eesti omad. Ainuke vahe on, et neil on vähem alkoholi vaja, et purju jääda.

See oli minu jaoks uus, seega võõrastav, seega kaanisin nagu eestlasele kohane. Kui kohale toodi minivaat, siis tuli juua minivaadist, mitte klaasist. Ka klubisse sai mindud. Muide siin on klubiuksel väga hea süsteem. Pilet maksab ca 10 euri, natuke kallis,AGA! Selle kümneka eest saad baarist osta jooki. Nii me ka tegime, panime oma väärtpaberid kokku ja ostsime pudeli viina ja mahla. Meie rahasse panduna TUHAT KROONI! Sai ka see konsumeeritud ilma probleemideta, teinegi läks letti. Sealt ma enam hästi ei mäleta, tean, et läksin osadega klubist minema, viskusin mingi pargitud peugeoti kapoti peale (vabandused omaniku ees) ja jõudsin koju. Hommikul sain kenasti üles. Silm väga ei seletanud, aga kuna minu rühmal oli esimene harjutus üsnagi sportlikku laadi, sain eilse õhtu välja higistatud üsna kiiresti. Siis petit dejeuner ehk hommikusöök.

Teatavasti tuleb inimesel peale söömist uni peale, teatavasti just siis kui eelnev õhtu on pikaks veninud ja teatavasti just siis kui seda kõige vähem vaja on. Ehk siis põhikorraldajamehe loengus. Väga vale samm jegor! Aga noh mis teha, õnneks eestlase kohmakus tegi prantslasele nalja ja taludes ära kõik viisakad: noh, jäid magama loengus(naeratus) stiilis naljad, ei tundnud ennast lõpuks väga halvasti. Pealegi palusin põhimehe käest vabandust ja viskasin mõne naljagi oma kohmakas prantsuse keeles. Muidugi polnud see veel kõik. Viimane loeng ehk seminari lõpetamine, kus tehti teatavaks testi tulemused oli ka omamoodi huvitav. Kõik sadakond kohtunikku ühes väikses ruumis. Peeti tänukõnesid. Ja siis, põhimees ütles, niisiis, meie perre on lisandunud üks eestlane, teretulemast ja siin on talle väike kingitus (viski nagu hiljem selgus). Kõik hakkasid muidugi kisendama ja plaksutama, aga muidugi siis tuli minu tähetund, hakkasin oma reast välja astuma, tõstsin käe ja karjusin, attend(oodake), läksin oma koti juurde ja võlusin sealt välja ilusas pakendis eesti kuulsaima joogi ehk vana tallinna. Oh neid ovatsioone siis kui ma selle kotist välja võtsin. Vahetasime siis prantslasega meelsasti pudeleid ja võtsin kohmakas prantsuse keeles sõna tänades, et mind oma perre võtma ja, et mul hea meel olema, et siin nii tore olema. Ja siis tuli testi tulemused. Seal oli jällegi eestlasele eraldatud väike tähetund. 17 õiget 20st. See oli päris hea tulemus. Natukene üle keskmise. Aga tuletan meelde, et test oli siiski pr.keeles. Seminari lõpp ja kojuminek.

Esmaspäev ja kolmas september. Lapsed lähevad kooli. Nii eestis kui prantsusmaal. Eestlastest üliõpilased prantsusmaal lähevad linna oma asju ajama. Nagu selgub, siis selleks, et teha endale CAF(väga hea prantslaste idee, täida paber ja riik maksab sulle üüriraha tagasi, kui oled üliõpilane või teenid vähe raha), internet ja muud asjad on sul vaja paberit, mis tõendab, et sul on panga konto. Ja kas te arvate, et siin riigis on lihtne endale panga kontot teha? Minule kui vast pangaorja staatuse lõpetanule, on kohalik süsteem äärmiselt vastukarva. Selleks, et teha endale konto, pane kirja rendez-vous ehk kohtumine. Jess, kahe päeva pärast sai kohtumise. Olles juba veidi aimu saanud prantsuse bürokraatiast ja paberiarmastusest küsisime kohe, mida meil vaja on selleks. Vajalikud asjad olemas läksime rendez-vous´le, kus meie armast kontohaldur Romuald ültes, et teil on vaja tõendit, et keegi teile sinna kontole raha kannab. Sai siis kiiresti orgunnitud see, et ema saatis faksiga kirja, kus ta prantsuse keeles kirjutas, et lubab iga kuu mulle raha kanda. Kuna see võttis aega ca tund, siis tagasi tulles teatas Romuald, et ootab järgmist rendez-vous´d ja meil tuleb aeg kirja panna. Neljapäeval sai see lõpuks teoks. Saime pangakontod.Mina ja Felena. Helenil mingi paber puudu. Hah, ja tore oli 15 min inimesele selgitada, et ID-kaart on sama, mis pass ja sellega saab kõike teha. Saan isegi tsehkiraaamatu endale. Päris uhke. Ja kogu selle portsu eest, tshekiraamat, konto, pangakaart, maksan kuus ca 60 krooni. Pole just odav.

Saime endale neti ja kõik asjad teha. Nett peaks töötama umbes reedest.

Reede oli peopäev. Ei taha pikemalt sel teemal peatuda, sest jegor jõi ennast osvaldiks. Käisime välja mu järjekordse korvpallituttavaga, kes elab kesklinnas ja tunneb kohalikku ööelu. Tore õhtu oli, aga väga meenutada ei taha ja noh osaliselt ei suudagi. Laupäev möödus vaikselt ja pohmellitsedes. Tänane päev oli see-eest üsnagi huvitav. Päev otsa kodus istunud, otsustasin linna peale tuiama minna. Tuleb välja, et ka pühapäev on siin peopäev. Käisin niisama ringi ja siis helistasin Paulinile. Et teeks 2 õlut. Tegimegi. Kutsus mind õhtul peole. Korraks koju ja siis õlledega Paulini juurde, kus lisaks minule olid veel kaks tema sõpra. Üllatus üllatus, üks oli juba kivis, teine sinna jõudmas. Minek oli siis klubisse. Aga kuna see klubi asus meist ligi 20 km kaugusel, siis minek oli autoga ja olgugi, et mina, üsna kaine pakkusin, et ma võin sõita keeldus härra autoomanik sellest. Hoopis ise sõitis ja tegi kivi samal ajal. Terve tee istusin küüned tooli küljes kinni, sest meie tõld veeres ühest teeotsast teise. Paar järsemat liigutust uniselt autojuhilt, lisasid hoobiga adrenaliini verre. Õnneks jõudsime kenasti kohale. Klubi oli täitsa tore. Hip-hopi pidu. Muusika viimase peal. Aga kuna erilist peotuju polnud ja eestlasena harjunud pühapäeva õhtut rahus veetma, pealegi homme peab hommikul tegus olema, siis erilist peotuju ei tekkinud ja nii lihtsalt passisin seal. Õnneks Paulin oli minuga ühel lainel. AGA! Huvitav oli veel ees. Meie autojuht, kes vahepeal oli pool pudelit viina ära joonud, oli taas autojuht. Istusime autosse. Ja mida teeb üks korralik prantsuse autojuht enne sõidu algust? Sisestab sihtkoha aadressi GPS seadmesse.ÕIGE, mida veel? Keerab endale jointi!ÕIGE. Sel hetkel soovisin ma tõesti, et ma oleks väga väga väga purjus. Aga ma raisk ei olnud ja nii hoidsin põhimõtteliselt hammastega armatuurlauast kinni terve sõidu. Ei tea, kas siin oleks paslik mainida, et sõitsime veel suurema sik-sakiga kui sinna sõites ja meil õnnestus isegi ühest äärekivist üle sõita, mis äratas isegi tagumisel real maganud. Siiski ei olnud autojuhil tahtmist sõitmisest loobuda. Sõitsime edasi. Ja teate, mis? Prantsuse politsei on üks idiootide kogu! Meile tuli vastu politsei, kes sai aru, et miski pole meie autos täiesti korras. Nägin tahavaatepeeglist, kuidas nad ümber keerasid ja meile järgi tulid. Ja selle asemel, et korraliku inspektor kukekese moodi meid kinni pidada ja puhuma panna sõitsid nad mõnisada meetrit meie taga, korraks tõmbasid kõrvale, vaatasid aknast sisse ja siis kui ristmik tuli keerasid hoopis teisele poole. Esimest korda elus soovisin mendi poolt vahele jääda..aga raisk ei jopanud. Minu õnneks olime juba suhteliselt lähedal minu kodule ja enam ei jäänud palju. Jõudsimegi kohale. Surusin kivis autojuhi kätt, kellel oli suurte tähtedega otsa ette kirjutatud UNI, ja lahkusin autost. Ahjaa, miks ma ei olnud autojuhiga karmim? Sest tegemist oli kivis ja purjus jõmmiga, kes oleks mind ühe löögiga maa sisse vajutanud. Vot sellepärast.

Aga õnneks nüüd olen ma oma kardinatega steriiltoas ja lõpetan seda, mida alustasin tund aega tagasi. Ehk siis omi memuaare. Tervitaks siinkohal sugulasi ja tuttavaid ja ütleks oma neiule tartus, et armastan teda. HEAD ÖÖD EESTLASED!