tere hommikust eestimaa!

Kõigepealt võlgnen ma teile suurepärase vaheaja, mille veetsin Toursis. Suurepärane jutumärkidega või ilma on juba lugeja otsustada.
Kuna tegelen aktiivselt oma mälufunktsioonide ruineerimisega, siis kõike ma päris hästi ei mäleta.
Vaheajaks jäime siia mina, sakslane, domenico ja tsehh. Esialgselt kavandatud reis Bordeaux´sse jäi ära, kuna sealsed eestlased ei suutnud ühe koha peal püsida ja pidasid vajalikuks eesti sõita. Õnneks oli toursis piisavalt veini, mis vajas konsumeerimist. Tähelepanelik lugeja mäletab ilmselt, et novembris kirjutasin kahest joomismängust. Nüüdseks tean neid peast, läbijalõhki ja tagurpidi. Samas seisus on ka siinsed erasmuslased.
Peale 20min meeldetuletamist olen aru saanud, et mul ei ole võimalik sinuni, kallis lugeja, tuua asju kronoloogilises järjekorras. Aga, üks õhtu me alustasime ühissöömaajaga. Menüüs olid ahjukartulid ja paneeritud kalkuniliha. Ahjukartulid minu eestvedamisel ja minu tegemisel, sest olgugi, et eestlastel on siin campusel kõigist teistest erasmustest suuremad eluruumid, pole meil siiski ahju ja nagu borsi ja seljankat, igatsen ma ahjukartuleid ka. Teistel, kellel on 10ne peale ühine köök, on pliit ja mikrolaineahi. Luksus missugune. Niisiis tegelesin mina ahjukartulitega ja mina ja domenico (edaspidi dome) paneerisime liha ka. Võin ennast nimetada isegi õhtu kokaks.
Kokandusest rääkides võin öelda, et olen siin teinud märgatavaid edusamme. Lisaks kodusele pitsale, mida korduvalt tartus tegin, olen siin arendanud oma kartulisalatiskilli. Seda sama kartulisalatit, mille tegemine võtab aega ca 2 tundi, sest sa pead keetma ja lõikuma ja lõikuma ja segama. Aga valmis ma ta sain ja olin väga rahul endaga. Ka osad erasmused, kellel õnnestus seda kokandusvirtuoosust maitsta, kiitsid mind. Liha paneerimises võin ka mõnele väheste kogemustega kodukanale silmad ette teha.
Aga tagasi õhtu juurde. Liha immutamine munas ja paneerimine käis nagu ma ütlesin tiimitööna ja nägi välja umbes nii:

Edasi jätkus õhtu magustoiduga, mille valmistas sakslanna ja sellele järgnesid vein ja kaardid. Kaks asja, mis nüüdseks on saanud peaaegu lahutamatuteks sõpradeks. Too õhtu läheb arhiivi kui õhtu, kui terve Parc Grandmont (campus, kus me elame) kuivaks joodi. Toon teieni nüüd mõned vähesed pildid, mis sel õhtul tehti. Heal juhul ka ühe video.

Minu sõber tsehhist...



...on üks suur joodik.
'
Minu sõbrannal inglismaalt on raskusi
pöidla õigeaegse asetusega lõua alla.

Video pealkirjaga "Kuidas tsehh purju joota?" lingi annan teile peatselt. Liiga suur oli maht, et see siia mahutada.
Vaheaeg mööduski niimoodi. Inimesi siin eriti ei olnud, aga nendega, kes olid pidasime sügavpoliitilisi ja elufilosoofilise vestlusi ning parandasime maailma. Kirusime prantslasi ja Toursi ning viskasime muidu head nalja.
Peale 40minutit blogitamist tuli lõpuks meelde ka, millega vaheaeg lõppes. Laupäevaõhtuga, mis põhjustas värinaid pühapäeval. Väike eelsoojendus campuses ja siis linna. Pidime linnas kohtuma seninägematu eestlannaga pariisist, kuid see jäi saatuse tahtel ära. Vabariigi aastapäeva puhul tegin kell 00.01 vahuveini lahti hoopis sakslasega. Märkimisväärseks pean ka seika ühest latiinopubist, mida me tihti külastame. Marokost pärit tegelasel nimega Simo tekkis tungiv vajadus shampanja järgi. Teades,et tavaliselt saab sünnipäevalaps sealses pubis pudeli osaliseks, ütles ta baarmenile, et c´est l´anniversaire de mon ami estonien (see on minu eestlasest sõbra sünnipäev - toim), viidates näpuga minu poole. Mõned silmapilgutused hiljem hakkas mängima "you can leave your hat on.." ja vormikas baaridaam tegi oma juuksed lahti ja baarmen kamandas mind toolile istuma. Niiviisi sain oma esimese lapdance´i osaliseks. Kahjuks kingiti säraküünlaga sampuseklaas ainult sünnipäevalapsele. Muidugi, kuidas võtta, kas kahjuks või õnneks..
Veebruarivaheaeg oli kokkuvõttes vahelduva pilvisusega ühtlane konsumeerimine.

Nüüdseks lõpetan ja lähen magama, lootuses hommikul kooli jõuda. Homme üritan end kokku võtta ja tuua teieni reis normandiasse, mille võtsime erasmustega ette eelmise nädala neljapäevast pühapäevani. Et põnevus veelgi suurem oleks, annan kaks kokkuvõtvat sõna tsehhi keeles: MRDAT V KUCHYNI!

Gute Nacht!

lüüriline kõrvalpõige

Kasutan ära selle, mis on maksimaalselt minu võimuses ehk siis selle meediakanali, et öelda:

TEET, SA OLED NIIIIII LOLLLLLLLL!

my new life is gonna be all about heroin..

Tere Teet!

Kirjutan sulle esimest korda, sest varem ma lihtsalt ei julgenud.

Käesolev postitus muutub vist minu blogiajaloos kõige illustreeritumaks postituseks. Aitäh selle eest felena fotokale.
Kõigepealt sellest, kuidas maffia asju ajab. Kala ja postiga..Sihtmärgi ehk domenico kaasmaalane alessandro (tuntud ka lihtsalt aaalena) oli vapralt abiks eesmärgi täitmisel. sel ajal kui kaks italiaanot minu maja all jõusaalis rügasid läksime mina ja sakslane nende majja (võtme sai peeterpoiss tund aega varem ale käest) ja panime domenico ukse taha selle:

seda saatis selline kiri:

'

ja kogu selle asja tulemus oli minu uksekella helin 20 minutit pääle 22te ja see noormees:

Õnneks tõestas eksperiment, et itaallastel siiski on huumorimeel..või noh kas meel, aga huumoritunnetus vähemalt. ja nagu ale ütles, siis kiljatas domenico nagu väike tüdruk kui selle karbi lahti tegi. muidugi peale lühikest mõtlemist sai ta aru, kes selle asja taga on ja tinistas minu ukse taga. kõik naersid ja olid lõbusad.ainult kala haises.

Kalahaisu jätan nüüd sinnapaika ja räägin sulle, teetpoiss, nüüd prantsusmaa kõige ilusamast linnast - La Rochelle.
Mina, felena ja sveitslanna, kes tuntud ka nime all Stephanie võtsime selle teekonna ette reede õhtupoolikul. Muidugi kohe algusest peale suutis eesti meeskond olla tema ise ja jõudsime rongi peal 0,7 sek enne seda kui mehike sinises jopes rongi lahkumise tähistamiseks oma vilet puhus.
Vähemalt jõudsime, ää!
Olin kiirrongi kaasa haaranud hunnikutäie õlut, mida kahe tunni vältel tühjendada. õnneks istus meie kolme kõrval ka üks paksem ja vanem prantsuse matkamees, kes oli ka üsna janune. vapustava inglise keele purssimise eest premeerisin teda õllega.
kohale jõudes tutvusin rongijaamas kellegi härra Valge Viruga, kes sai mu parimaks sõbraks tol õhtul. hotelli leidsime üles vaevata, sest purjus jegor on parim orienteeruja üldse.
kuna la rochelle on liiga peen linn, et sinna keset linna mäkkdoonalds ehitada, siis einestasime restoranis Les enfants terribles ...tõlkes siis "kohutavad lapsed"...nii originaalse nimega restroan ei saa lihtsalt halb olla. ja ei olnudki:

Edasi läks too õhtu järelsoojendusega hotellis ja ööelu avastamisega. Eksisime ühte ööklubisse kus puhusid preeriatuuled ja valitses tühjus (hiljem kui läksin trippima nägin seal ees fightclubi). Siis aga leidsime la rochelle´i parima baarklubi. üle pika aja oli tunne, et olen taas clubtallinna retrogroovil. pidu oli vahva ja rummkoola maitses hästi:

La rochelle´i oma anti aaver:

Ma ei tea, kes ta on, aga leidsin ta numbri oma telefonist...philippe on nimi vist.nothing happened!:

Ja ka prantsusmaa ilusaima baaridaami tiitel läheb la rochelle´i. palun feministide ees vabandust sellise pildi eest:

Kui pidu läbi sai, otsustasin mina veidi linna peal trippida. Mäletan seda, et sattusin öösel ühe laeva peale. ja nägin hiljem kaklust. ülejäänu on hägune. lõpptulemus oli igaljuhul see:

Ja mis võiks olla parem kui hommikul meeletus pohmellis võtta üks maailmasuurim kebabs ja coca ja istuda päikese käes jahisadamas? Üks 8,9 voline õlu. Või kaks!

Nii rumalad ja ilusad. Ehk lollid!

AGA NÜÜD! Selle posti kõige põnevama osa juurde. Ma rääkisin teile, et pidin tõdema, et sakslasel oli õigus, et eestis ei paista päike..nüüd ma pean tõdema, et andrese ettekujuts välikohvikus jalg üle põlve istuvatest ja teineteisele friikaid suhu toppivatest meesarmastabmeest meestest on ka TÕSI:

Pean ära märkima ka selle, et nägin OMA SILMAGA, kuidas vasakpoolne kutt võttis väga kelmikalt parempoolse taldrikust FRIIKARTULI ja mingi hetk jõi tema õlut ka. ka selle suutsin ära tabada:

Nemad tegid mu tolle päeva hommiku!mitte õlu, vaid nemad!
Kohvikust lahkudes tegime jalutuskäigu mööda atlandi äärt...kadeda eesti inimese jaoks võin ära märkida ka selle, et temperatuur lähenes tol päeval 20nele...sain käpikud käest võtta.
Kindlasti peab näitama idaeuroopa inimestele järgmist pilti...ehk on keskkonnaministeeriumil midagi kõrva taha panna:

Siin käivad kõik la rochelle´i koerad kakil

Külastatud akvaariumist tahaksin teile näidata ainult ühte sõpra. Ta on hermafrodiit. Sünnib naisena ja elu jooksul muutub isaseks. Samuti kasvab tal see koon ja kehavärv muutub siniseks:

Tagasireis kulges üsna mõnusalt. Soetasin endale veel mõned 8,9 volised õlled ja muutusin üle pika aja tubliks osvaldaseks. rongijaamas olles leidsin enda taskust vile. ja mida teeb purjus jegor kui ta rongijaamas olles taskust vile leiab? ei vilista viga, vaid hakkab hoopis mängima seda sinises jopes meest, kes rongijuhile vilega märku annab, et võib jaamast lahkuda.
Ja ka rongijaama töötajate reageerimiskiirus sai ära proovitud, kui ühelt perroonilt teisele jõudmiseks maaalust käiku ei kasuta....üsna kiired on siin.

Kokkuvõttes võin sulle teet öelda, et la rochelle on ideaalne linn. ja sulle seal kindlasti meeldiks. kavatsen sinna juunis või millalgi soojemal ajal tagasi minna. sõber philippe ikkagist ootab ju...

Loodan, et said oma eksamid tehtud ja sul on kõik hästi,

Jegor





Lõpetuseks küsin, kas keegi peale minu nägi ka la rochelle´is teetu?

gimme gimme...gimme gimme ehk kõik ühiselt britnile appi!

Ma nüüd tahaks nii hullult minu ees olevate klahvidega klõbistada ja siia kolmkümmendviis sarkasminooti vehkida, aga mu aju keeldub kätele sarkastilisi käsklusi andmast.

Kui kedagi huvitab, mis ma viimasel ajal teinud olen, siis kellele, ma veel öelnud ei ole, siis olen kõik ööd tõlkinud ja kõik päevad maganud. selle tulemusel on minust saanud öökull, kelle aju mõttemälu võime on ca 3sekundi ringis.

Täna käisin Limoges´is vilistamas. See oli mu päevasündmus, kui mitte arvestada, et ma tõlkisin täna ööläbi kella 9.30ni.

Kurat mul on tunne, et keegi paksmagu on blogi huumorisoone peal seismas. Naaber raudselt!

Aga tähendab, põhiasja juurde, miks ma üldse vaevun kell pool kuus hommikul kirjutama on see, et ma avastasin Tours´is lõpuks ometi KLUBI. Koha, mis tõesti sarnaneb klubile. Koha kus käivad minumeelest kõik tuurilinna noored, andekad ja ilusad. Asukoht on tal minusuguse jalamehe jaoks ka üpris hea - põhjatuur, kuhu ükski buss peale kella 20 ei sõida.
Muusika nagu ikka prantsuse klubis - seinast seina. KUID! oli ka lugusid, millele põhjamaa snusitäissuu suudab ringikarates kaasa ümiseda. näiteks offspring.
Kaks tantsupõranda ääres asuvat tantsupostiga metallist pjedestaali mahutasid ideaalselt hõõrutama kümmekond inimest, kelleks üldjuhul olid enamuse ajast imekombel noormehed.
Ühest sellisest ma lihtsalt pean rääkima, sest tema puusad liikusid eriti kuumalt. Noh, ott kiivikat kõik teate eks? nüüd kujutage ette kaks ott kiivikat. vot umbes nii lai oli see mees.
liis lassi ka teate? liis lassi tagumikku ikka olete kroonika veergudel tshekkinud? no ühe korra ikka silm peale on sattunud? vot nii "lai" oli selle mehe tagumik.
ja kui nüüd veel vastikumaks minna, siis jaga liis lassi tagumik kannikateks. täpselt nii "suur" oli selle mehe pea. sry liis!
ja mul on kuradima kahju, et mul ei olnud fotoaparaati käepärast. sest liigutused, millega ta oma liis lassi sheikis hoides kahte ott kiivikat nii liikumatult kui võimalik olid üle prahi.selle vaatepildi eest oleks isegi teet raha maksnud.
ja muidugi ei puudunud klubist tektooniline või tektatooniline muusika, või kuidas seda õigesti eesti keeles nimetada(filoloogid tulge appi nüüd). ja andke andeks, aga see on asi, millest ma veel aru saanud ei ole. et võhikule (loe: vanemale lugejaskonnale) asja selgeks teha on tegemist järgmise muusika ja tantsustiiliga:

kliki siia

kui me nüüd koos seda videot vaataks, siis me näeks, et noormehel on ilmselged probleemid kätega. need pendeldavad üsnagi omavoliliselt ja tundub, et poisil on raskusi nende kontrollimisega. mingitel hetkedel kontroll nagu taastuks, sest siis hakkab poiss ennast sügama. kord kaenla alt (mehe tunnus?) kord pealaest. ehk on see mingi prantsusepärane täipeletamisrituaal?
igaljuhul sellises stiilis kargavaid inimesi oli seal klubis ka päris omajagu. kui kaaslast ei leia, siis vähemalt naerda saab rohkem kui rutsi eest. kohmakatel aga mõned muuvid silma taha panna.
ja naised olid seal ka päris kuumad, kui kedagi huvitab! ja kui eesti naisi huvitab, siis prantsusmaa moes on hetkel endiselt retuusid. retuusid lehviva poolkleidi või retuusid lühikeste pükstega. toonidest domineerib pastelne pruunhallmust. säh sulle moekokkuvõtet!

Ja ma arvan nüüd, et oleks aeg hakata oma blogi visualiseerima. on see õige sõna? pilte üles riputama. tähendab purustan nüüd kõik senitekkinud ettekujutuse sakslasest ilmselt. tema on vasakpoolne. valisin pildi, kus tema soengu otsakrutskid(muud moodi ma neid nimetada ei oska) on kõige paremini esile toodud.
teine noormes pildil kannab eksootilist itaalia nime: domenico. lõunaitaaliast pärit noormees on väga kohmetu maffiateemal. mina ja põhjaitaallane alessandro arvame, et tal võib maffiaga ühendusi olla. sellepärast korraldame me järgmisel nädalal septembri alguses planeeritud kalapostigasaatmise.itaaliakeelse maffiakirjaga muidugi.

Kui itaalia maffial pole Tours´is filiaali või harukontorit, siis järgmine nädal samal ajal kirjutan kuidas kalaasi läks ja sellest mis linn La Rochelle on.




Lõpetuseks küsin, millise keskkonnatehnoloogi kutsikasilmad löövad nunnumeetri põhja?

Mitte ühegi, hoopis teedu omad löövad!

pole üldse oluline...

...aga leidsin netist sellise rahvatarkuse ja tekkis tahtmine see konserveerida kuskil, sest minu ülemine kõvaketas on täis:

Mehed olid suuni sitas, üks ajas end kikivarvule ja hõikas: mehed, midagi peab tegema, me peame... Vastu kostus ümin:"Ära tekita lainetust!"

head ööd!

tagasi SIIN.

Nagu lubatud, aga väikese hilinemisega, jätkan logiraamatut.

Alustama peaks ilmselt väljahõigatud pommuudisega koerte poegimisest. Nimelt, keegi keda me kõik tunneme hästi intelligentse ja haritud inimesena, oli sattunud eksiteele bioloogilises valdkonnas arvates, et koerad, kes teadugipärast poegivad, (mitte ei mune) teevad seda samade kanalite kaudu nagu meie, inimesed.
Samas arvas keegi, keda me tavaolukordades peame lihtsalt lõbusaks inimeseks, et koerad ei poegi kanali A (nimetagem seda nii), vaid hoopis kanali B kaudu (nimetagem seda nii), mis tuntud ka "teise" ja "tagumise" kanali nime all.
Vaidlus nende prantsuse keele fanaatikute seas kestis üsna kaua. Kui õigeti mäletan algas see juba enne toursi jõudmist. Igatahes siin kestis see edasi. Ja vaidluse "erudeeritum" pool oli endas väga veendunud ning lahmis võimsate ja teinekord haigettegevate väljenditega stiilis: mida sa ajad? kas sa oled natukene rumal? ole vait!
Vahepeal saabus detsembrikuu ja vaidlusele tuli eelmise aastanumbri sees punkt panna. Nii saigi kolmanda inimese abiga guugeldatud sõnad: "koerad" ja "peogimine". Peale lõputute jooniste ja graafikute uurimist pidid kõik tõdema, et väikesed kutsikad tulevad tagant.täitsa tagant.
Kibestumus selle kaotuse pärast kestab kaotaja sügaval südames tänini.

Aga nüüd siis made in Estonia.

Alustan sellega, et oli kurb tõdeda, et sakslasel on õigus, kui ta ütleb: there´s no sun in your poor little country. Ainsa päeva, mil päike paistis, veetsin pohmelliäginas ja voodis suletud kardinatega. Seega polegi midagi imestada, et eesti inimesel on masendus ja depressioon ja sellepärast kukub ta jooma. Tagasi tulles, olles jõudnud juba meeldivalt harjuda masenduse ja selle leevendamisega, olin äärmiselt meelevaldselt meelestatud prantslaste suhtes, kes kõik pakatavad energilisusest ja tahavad jubedalt kommunnikeeruda. Pole ka ime, neil on ju päike.
Mina pole päikesega veel harjunud, prantslasi näha ei taha. Paraku neid prantsusmaal ikka leidub.
Pean ütlema, et Eestis oli vahva ja oli kahju lahkuda. Sentimentaalsuse raputamiseks blogi peale ütlen ka, et sõbrad, ma igatsen teid.
Kuna lubasin kellelegi, ma ei mäleta kellele, et blogin ainult sellest ajast, kui olen välismaal, siis ei hakka kirjeldama eestis toimunut. kes kohal oli, see teab. kes ei olnud, see helistagu +33675972373 ja küsigu. Aga kuna läti on vaatamata schengenile siiski välismaa võin rääkida sellest. Ritvarsi juures peatusin üheks õhtuks. Peale tema ema poolt tehtud hiiglaslikku hakklihakastme portsjonit asusime õhtuks plaane tegema ja Ritvars ütles: täna alustame sellega, et lähme poodi, ostame viina ja siis lähme "rollbari", et sulle seal meeldib. Imestasin, et kuidas ühes baaris saab oma jooke tarbida? küll sa näed! Läksime poodi.ostsime viina. 5 minutit hiljem istusid 4 lätlast ja mina Ritvarsi väikeses Honda Civicus uduste klaaside taga plastiktopsid käes. See ongi läti "rollbar". Aga soovitan seda ka teistele, kui kunagi meie väikses vaeses maas nii palju raha suudate kokku koguda, et riiga sõita. Nalja saab seal rohkem kui lati eest.

Herne Majale: Loodan, et herne tänava kingitusest on kasu, kui maja lagunema hakkab, siis saate vähemalt õlle avada ja naela seina lüüa.

Siia tagasi jõudes on mind ja mu väikest sõpra Felenchen´it (saksa keeles hellitavalt felena) tabanud hirmus äng siin mitte olla. Sellepärast oleme asunud planeerima oma kevadist semestrit, et see saaks võimalikult seiklusrohke. Felena ostis näiteks täna uued teksad selleks.

Peab seda ka tõdema, et õppeedukus on langenud. Reedel, olles lõplikult välja maganud lätispohmells´i otsustasin kooli ja eksami üle lasta. Vähem kokkupuudet dünaamiliste (loe: energiliste) prantslastega. Laupäev viis Orlèans´i lähedale vilistama, mis lõppes vahva ühepunktilise vahega. Ülevaadatud sain hindaja poolt ka. Ka pühapäev ei suutnud vilet suule panemata jätta. Õhtul võtsime aga felena ja sakslasega kino ette. suure ja võimsa. prantsuse dubleeringuga. õnneks osutus filmivalik niivõrd õnnestunuks, et väga palju oli pantomiimi ja karjeid. will smith ei suutnud üllatada. i´m a legend on hea film. minge kindlasti vaatama.ja ärge unustage mind pärast piletiraha kulutamise eest tänada.
Olgugi, et filmi jooksul sai alla kugistatud terve suur ämbritäis popkorni, loputatuna liitris kokakoolas, oli sammukaugusel asuv mäkk vastupandamatu. sakslane sõi 10 tükki saia ja 5 pihvi. isegi minu väljaveninud magu pole suutnud seda üle trumbata.
Mäkist ei hakanud ma aga niisama rääkima, suutsin sakslasele selgeks õpetada vastuse küsimusele: nimetage eesti seksikaim mees? örki nuul. Jegor: vaatame,üks kord on juba lahti tulnud, äkki on veel?see on juba lahti simmo, kamoon! sakslane: ma mängin esimest korda..
Kuna olime eestist eemal ja pole saanud sellest naljast veel verd välja pigistada, siis pole vist mõtet küsida juunis, mis nalja te viimased kuus kuud ka teinud olete?.

Lõpetuseks tahksin küsida, mida meenutab teile see pilt?

Minule meenutab ta Alo TV-s mängitud Mati Nuude lugu, kus stuudios on mati ja postament lillepotiga, kuhu mati end aegajalt mikrofoniga peidab ja seejärel hopsti jälle välja hüppab ja tagasi peitu poeb. Tsau Teet!